Kõigest ja ei millestki

SEE LUGU hoiab mind praegu ree peal:) Ja näitab ära, kes või mis on oluline. Minu inimesed kuulavad, kuulevad ja armastavad seda lugu. Calamity`s Child.

Glamrock ja David Bowie - kes neid suudaks lahuta! Kes üleüldse suudaks ette kujutada, mis imeasi on glamrock... kui poleks teda. Igavene mälestus!  

Huvitav, kas kellelgi esineb veel sarnaseid "hoogusid" nagu mul? Õige mitmel korral olen tajunud end eemaltvaatajana . Näiteks: sammun mööda inimtühja koduteed ja mingil hetkel tajun kogu ümbritsevat eemalt. Nagu oleks kehast lahkunud :)  Mitte ülevalt nagu filmis kus inimhing keha maha jätab, vaid justnimelt eemalt, läbi prisma või suure teleskoobi. Natuke kõhedavõitu tundmus. Eriti hetk, mil teadvus päriselusse tagasi fokuseerib. Kummaline virvendus irreaalsuse ja reaalsuse piirimail, mis unenägudesse üle kandunud. Taolisi hetki olen kogenud ka Eestist väljaspool. Roomas, Dubrovnikus, Cavtatis, Tenerifel, Marokos,... Paikades, kus mul väga hea olla olnud. Kitsastes, inimtühjades tänavates see hetk koidab. Tähemaailm ei tundu enam üldse utoopiline. See trööstib. Eriti praegu, kui rööprähklemine taaskäivitunud. Inimsuhted valgele lumevaibale lahti laotatud. Kõik mustrid on vähemalt põnevad.

Aasta alguse Kalamaja õpetajad lubasid balletitreenigutel "vett ja vilet". Võhma on juurde vaja. Rohkem poolvarvast elementides kasutada. Luud peavad hakkama vaagnast välja pöörduma nii, et koguaeg tunnetaksid - lihased laulavad oodi reieluule, põimudes ümber luu ja kallistades teda väljapoole   (õpetaja väljend!) Vot nii. Esimene tund, kus põhirõhk oli võhmal - see läks hästi, Ei olnud üldse hullu, minu jaoks isegi vaatet kergete killast ülesanded. Vaid mõne kombinatsiooni puhul tundsin, et sääremari hakkas kangeks jääma. Venitusharjutused leevendasid koheselt. Liikuvuse ja koordinatsiooni suurendamisega on teine tera. Koleerilis-melanhoolne närvitüüp reageerib järgmiselt: kui miskit välja ei tule, siis - küllap ei seleta õpetaja niikuispeab. Järgmine fookus lasub iseendal ja oma "vaesel" kehal, mis ongi hetkel hädine, vaevleb allergilise lööbe ja  kurguvalu küüsis. Kuniks toimub sisemine plahvatus, et  - aitab tänaseks küll! Rahunemine leiab aset alles ...

Tii-tii... tänavune aasta tuli teisiti :) Ma ei olnud aastavahetusel üksi. Ka Radetzky marss 2016 koos lätlase Maris Jansonsiga sai lahti löödud kaksi. Läti "ruulib".  Meie, eestlased, teame seda nüüd eriti hästi. Läti kaudu reisin varsti ka paradiisi. Ei saa me läbi Lätita ja Venemaa meelest ei lähe... Meediat jälgiv inimene teab ja tunnetab - maailm on muutumises.  Sabakont on seda õigemitu aastat öelnud.  Samas... mu põlvkond on üle elanud ärevaid aegu riigikorra muutumiseni välja. Sisetunne ütleb, et ei maksa üleüldise paanikaga kaasa minna ja nende pilli järgi tantsida. Igal ühel oma pill. Massikäitumine on alus koostlagunemisele. Kas on nii halb, et koostlaguneda? Seda maksab endalt ikka küsida... nii üksikisiku kui ühiskondlikus vaates. Soovin kõigile lugejatele alanud aastal õnne isiklikus elus!   Armastus on kõige olulisem.  Ilma armastuseta oleme kõik mõttetud mutrid,   manipuleeritavad,  nõr...

Nii Ta kutsub mind vahest. Siis, kui ma enam ei jakššša. Ütlen...kõike ja et KÕIK. Et MINA saan KÕIGEST üle, kui vaja. (tegelikult ega ikka saa küll). Et nutan natuke, ajan end sirgu ja liigun edasi - ega armastus ilmast otsas ole! (tegelikult on.peaaegu.tikutule abilgi ei leia) Kui hea on olla siis, kui keegi on julgem, tugevam, arusaajam, toetav. Laseb olla. Ja hoiab. Ja saab nõjatuda. Suisa toetuda. Võtab nagu takukoonla üle õla. Nägu pihtide vahel nii, et kusagile põgeneda pole. Iseenda eest ka mitte. Vot siis.... alles tajud sa, et sõge on olnud su rünnak ja ränd. ...

Alati on kaotajaid. Kaotada saab iseend, teist inimest. Olen end viimasel ajal tundnud kaotusvõimelisena. Erinevaid olukordi ja sündmusi ette vaagides tunnen, et suudan lahti lasta ja kaotada. Lõppude-lõpuks ei saa ju niimoodi elu elada. Vastutust võttes teise eest. Keegi ei palugi seda. Suhtes ju ollakse võrdsed? Üks ilus idee läks kaotsi. Minu jaoks püha. Ainult minu jaoks. On ilusaid asju, mida tahan vaid endale hoida. Aga tema ei tundnud sedamoodi. Mis pani mind mõtisklema, et mida ja kuidas ta üldse tunneb. Ja et kas mina tahan tunnet. Selliselt. Vastus on: ei.