Kõigest ja ei millestki

  Omaaegsest lektüürist "Blokaad" jäi meelde kirjeldus, kuidas kevadel ilmus turule müüki maakamar, välja kaevatud pommitabamuse saanud võitehase ümbrusest. Muld oli sedavõrd toitaineterikas, et spekulandid müüsid seda näljast nõrkenud inimestele.  Meil pole häda midagi. Nagu tuttav klahvpillimängija kirjutas ... Kõik on terved, kõht on täis ja eluase köetud… Ometi kord otsustasin katsetada taimede ettekasvatamist. Mu vanemad tegelesid külvi ja pikeerimistega niikaua, kui end mäletan. Vaatan, kas tarkus ja teadmine on kõrvade vahele kogunenud ja käteosavus omandatud. Kui miskit nihu läheb, siis on küsimise võimalus. Veel. Plaanin ära katsetada ka Maahommikus näidatud ssemnelindi tegemises. Ühe paki porgandeid ja teise rediseid. Kui kõik õnnestub, jagan ka siin.

Mõtted pärast lühikest puhkust ja ajahüpet. Koroonakriis, sanitaarkriis, väärtuste kriis, teadmiste kriis... Hetkel tundub inimesi vaevavat kõige enam teadmisvajadus.   Kes annab kõige õigemad vastused? Kas teadlased, poliitikud, posijad, ajakirjanikud? Me pole enam harjunud vastuseid mitte saama.  Arvamuste ja info paljusus on meie igapäev. Igaühel oma tõde ja vastused. Kunagi ütles keegi väga täpselt (vist Jüri Saar kui ta arutles süsteemiteooria vaatevinlikst), et teadmine ja arusaam et vastused puuduvad, on ka teadmine. Me ei suuda kõiki nähtuseid kirjeldadagi, saatiks siis mõista. Minu arust on see lohutav teadmine.

Täna on klaveripäev. Üsna harva olen käed klaviatuurile pannud ja heli tekitanud. Vast vaid ühe käe sõrmedel saab neid hetki lugeda. Kuigi... tänu lapselapse suurele huvile klaveri vastu on neid hetki isegi sagedamini kui möödunud aastatel. Mu kunagine abimees. Hingesoojendaja. Kuulan aga küll. Sageli! Klaverimuusika paneb mu hinge helisema nii nagu ei ükski teine instrument. Mõistan tema keelt, tema mängijat ja mängitut. Glenn Gould. Mul on heameel, et jõudsin temani piisavalt vara et tema loomingut kuulata, põhjalikult süvenedes... nii nagu armastajale kombeks. Lugesin intervjuud "Inhaling music For all of My Life"pianist James Rhodes 'iga , kus ta ütleb Glenn Gould 'i mängustiili kohta järgmist: .... He reminds me of Beethoven, who wrote that immortal line, ‘There will be many emperors and princes. There will only ever be one Beethoven.’ He [Gould] just didn’t give a fuck. He was the closest thing classical music had to a rock star. He believed in playin...

Hellitusnimede jagamine toimub rahvuseti erinevalt. Venelased on ses osas kõige "hellitavamad". Lapsepõlvest saati on mulle väga meeldinud, et vene poistel ja tüdrukutel oleks justkui mitu nime: Valentina-> Valja, Vladimir->Volodja, Mihhail->Miša... Inglased vist poogivad oma jutu pehmemaks muutmise nimel jutu sisse " dear" või "darling" ,  ameeriklased "baby", "honey" ? Kuidas meil on? Nimesid vist väga ei väänata, kui just ei lisata "-ke", "-kene" lõppe. Helike. Helikene. Või pannakse muu, enamasti kummaline nimi või nimetus: Tupsununnu, Linnupoja, Nupsik... Mäletan, et üht karvast rokkarit kutsus tema tüdruksõber Notsuks. Olen kuulnud ka "musi", "minu musi", "kalla", "minu kallis"... kõik nagu läägevõitu. Peaaegu nagu "baby" või "honey". Isa kutsus laspepõlves mind Elluks. Kuidagi jäi see kutsumine külge. Niimoodi hellitavalt kutsuvad min...

Suhted lähedastega on minu jaoks olulised. Head suhted. Lähedased suhted. Muidu pole mõtet siia ilma sündida, olla, kulgeda. Mulle tundub, et paljude jaoks on olulisemad head suhted avalikkusega. Usutakse rohkem "avalikku arvamust" või kusagilt lehejupist loetut kui oma lähedast. Tahetakse kõigest väest teenida avalikkuse heakskiitu. Selmet uskuda ja toetada lähedast. Kollektiivis peituvat.. jõud.Aga mulle tundub et mitte. Jõudu annab teadmine, et mu lähedased usuvad minusse, usaldavad ja hoiavad mind. Ja mina neid. Kas sellist ootust saab panna "avalikkusele". Ei saa. Liig abstraktne massiiv, eks ole. Teadmine kinnistub kogemusega, olgu sõnade või tegude läbi. Avalikkuse sõnadel ja tegudel pole enamasti mitte mingit pistmist minu, lähedastega. Miks suhestuda? "Ühiskondlik või avalik arvamus" on libu, kellelt pole mõtet otsida moraali või eetilisi tõekspidamisi. Tuulelipp, mis igal hooaajal toob kaasa uued trendid. See pole ju telg, millel kinn...

Kevad tuleb mühinaga - vihmahood vahelduvad tuulehoogudega ja iga päevaga võidetakse lapike maad lumelt kätte. Tuul on tark  - muidu hakkaks maa haisema. Theo ja Elton kaotasid lühikese aja jooksul kahepeale 3 rauda.  Sepp Urmas tuli Lõuna-Eestist kohale kutsuda, nojah viimati oli vist jõulude paiku - niigi hästi rauad vastupidanud. Värkimise ja rautamise ajal puhusime juttu, seekord mitte progemuusikast, vaid "olukorrast riigist".  Valimistest ja koalitsioonist, ühepoolsetest meediakajastustest. Lihtne ja selge arutelu - leidsime, et keskerakondliku peaministri valitsuse ajal on märgatavalt tõusnud keskendumine riigi siseasjadele. Eesti siseasjades ei oska kaasa rääkida inimesed, kes siin käivad kui külalised. Brüsselist, L.A-st, Washingtonist, Singapurist... Tahes-tahtmata jäävad nad eemale ja ei adu päriselu.  Laps ju ka võõristab inimest, keda sageli ei kohta... Väikeriigil on ikka raha vähe, see ei muutu kunagi. Olgu siis vaesuse eest makstav hind vähem...

Meedia inetus ja verejanu koorub nagu sibul sünnitades viha, netiraevu ja valu. Uus kohtumõistja. Huvitav, kas ka kirjutajaid, poriloopijaid mäletatakse? Tegelikult ju võiks, sest sõnadega saab tappa. Või surmavalt haavata. Igatahes loodan südamest, et sportlaslik tahtejõud ja kannatlikkus aitab turmtule sihtmärgiks saanud inimestel vastu pidada. Nende peredel ja lähedastel samuti. Mul on siiralt hea meel, et Veerpalud oma poega kaitsevad. Mul on ka siiralt hea meel, et Alaver ei ütle mitte midagi. Palju suurem ja õiglasem moraal valitseb lähedussuhetes. Inimeseks olemist ei õpeta meedia, riik, rahvas...ja nad ei saa seda kunagi ka ära võtta. Ammendamatu õpiallikas meile kõigile.