Kõigest ja ei millestki

Istusime Mariga ühe mõnusa karusmarjalise seltsis, haukasime kõrvale tuunikala pirukat. Jutlesime. Kohustuste raskest koormast, hirmust võimalike ebameeldivuste ees.... aga ka ootamatuste võlust ja kordamineku rõõmudest. Nii nagu elus ikka. Võrdlesin endamisi kahte minejat. Mari võtab käsile teise, poeg esimese aasta iseseisvat elu. Üks oskab juba peljata võimalikke raskusi. Teine veel mitte. Ühel on tekkinud vastutus- ja kohusetunne hakkamasaamise ees. Teisel on pea tuult täis ja ei mingit muret homse päeva ees. (Elu)kevad lõppemas ja suvi algamas. Kui Eestimaa suvega paralleele tuua, siis on ju võimalused mitmekesised :) Mariga juteldes kerkis veel üks huvitav teema - nimelt viis, kuidas muusikat kuulata. Meil on see täiesti sarnane. Jumal tänatud, mõtlesin et äkki olen ma oma tutvusringkonnas ainus friik, kellele meeldib üht ja sama muusikapala päevi, vahest ka nädalaid käiata. Eelmine nädal möödus Led Zeppelini Houses of the Holy seltsis, peamiselt allolevat lugu edasi-tagasi kuu

Kahjuks pole minus suurt käsitööpisikut. Blogiilmas olen sattunud lehtedele, kus kaunist ja ajatut isetehtut esitletakse. Imetlen, ent järgitegemise soov puudub. Ometigi omandasin ma kunagises ÕTK -s (õppe -tootmiskombinaat:) õmbleja kutse. Kõik katsetööd ma seal valmis pusisin, eksamitöö samuti. Mäletan, et ülerõivaste nappuse tõttu sai isegi jope õmmeldud (vatiiniga ja puha). Seelikuid õmblesin, mõne kleidi isegi, koorilaulu pluusi... Kudusin ka, tollase sõbranna eeskujul. Tegelikult oli ju hirmus vahva, saime kokku kas tema või minu kodus, jutustasime ja lasime kätel vilkalt käia. Üht ringvarrastel kootud kampsunit mäletan... sääriseid, salle, kindaid, mütse sokke - ka neid sai tehtud. See kõik juhtus kooliajal. Teist korda nakatusin pisikuga poega oodates. Kõik käterätikud said heegelpitsid, valmisid ka pehmed papud ja imetillukesed kampsunid. Meeletu sisemine vajadus ja tung näputöö järele. Emainstinkt? Mõni aeg tagasi võtsin taas vardad. Valisin lõnga, teadsin kindlalt millist

Üleskutse pärineb Hundiulu postkastist ja tegemist on omalaadse otsinguga - nimelt, otsitakse heateo autoreid. Mina kahjuks neid inimesi ei tunne, ent ehk Sina? 2007. aasta jaanuarikuus käis perekond (ema, isa ja kaks teismelist tütart) Tartus Lõunakeskuses uisutamas. Noorematele tüdrukutest tungis jäähokiboksi juures kallale täiskasvanud mees ja hakkas teda kägistama. Tüdrukule jõudis esimesena appi teine uisutamas olnud perekond (vanemad ca 30 ringis või natuke peale), kuid tüdruku perekond oli nii shokis, et ei tulnud meelde võtta appitõtanud perekonna kontakte. Nüüd on aga asjaolude tõttu tüdruku perel hädasti tarvis head abistajad üles leida, kuna nende ütlused oleksid politseis asja selgitamisel HÄDAVAJALIKUD!!!! Kui keegi teab sellest juhtumist ja teab selle pere kontakte, siis oleksime väga tänulikud, kui paluksite neil ühendust võtta numbritel 52 26 390 või 52 31 801. Saatke see edasi oma sõpradele - ehk keegi teab neid häid abistajaid ja nad aitavad välitida ülekohtu toimumi

Pean homme ärkama halastamatult vara, et hommikuse Tartu bussi peale jõuda. Pole teab mis ajast bussiga sõitnud, ent ärinädala algus ja teeremont pole need, mis mind ahvatleksid Tartu-Tallinn maanteel rallima. Kuulu järgi oleva bussiga reisimine tüki mugavam, käed ja tähelepanu on vabad. Oma pühapäeva magasin peamiselt maha... tegin vaid hädapäraseid toimetusi. Nonii magusat und pole tükil ajal olnud. Elavnesin alles õhtupoolikul kui avastasin, et mul pole mitte midagi homsele kohtumisele jalga panna. Mu lemmikporikingade tald on katki ja parandamine ilmselt liiga kallis ja mõttetu. Poolsaabaste jaoks on aeg veel liiga varajane. Jalanõud peavad olema... head ja kvaliteetsed. Muude riietusesemete pealt võin kokku hoida, ent mitte jalanõude. Kõpsisingi paar tundi mööda Viru Keskus ja Kaubamaja ning shoppamise rasket tööd pärjas edu. Väga meeldisid ühed Lloyds`i kingad, ent kahjuks ei olnud sobivat numbrit. Lõpuks sain üsna meeltmööda välimuse ja hinnaga Vagabondid. Noja siis sattusin vee

Viimasel ajal on mu blogisse jõutud päringuga "kurkide marineerimine". Eelmise aasta augustis avaldasin ühe "lollikindla retsepti", mille abil kurgid krõmpsud ja parasjagu äädikased jäävad. Kuna mu mul endal oli kurgitaimi vaid 4, millest üks põdes välja, siis pean kasutama vanemate poolt kasvatatuid. Plaaningi täna Lõuna-Eestisse sõita. Vanemaid pole samuti jupp aega näinud. Päev tõotab päikseline tulla. Sügis tuleb pikkade sammudega.... mul on veel pooleli hulgaliselt sügistöid - puude saagimine, lõhkumine ja riita ladumine, keldri koristamine, seenelkäik jne jne. Kõik on ju hirmus mõnsad tegevused, tegelikult. Õhtuti kuulen juba kurgede (mitte kurkide) kaeblikku kruugutamist. Sain eile ka täpse (?) diagnoosi oma vasakule käele - epikondüliit ehk küünarliigese põletik. Määrati magnet- ja laserravi. Loodetavasti saan abi. Põhjuseks olevat pidev ülekoormus. Ma ei tohiks mõnda aega haigele käele üldse koormust anda, aga kuidas see võimalikuks osutub, vot seda ei tea

Naine kirjutas kauni loo armastuse karikast, mille täitumise ootus teda lõplikult puudutas. Siiralt imetlen.. julgust endale tunnistada, et just armastusest on sellesinatses maailmas enim puudus. Igatsust suure tunde järele loeb õige mitmest blogist välja. Mõni kirjutab sellest otsekoheselt, mõni ridade vahele peidetult, mõni surub selle hooletu ükskõiksuse ja nihhilismi taha. Aga tõsi ju on, et me kõik ootame, et see saabuks, kestaks ja meid endisse mähiks, justkui lahenduks siis kõik. Omalaadne Messiase ootus... teekond Püha Graalini. Niipalju kui on erinevaid inimesi ja elustiile, on ka definitsioon armust erinev. Sellest ka erinevad ootused. Ja igal ühel, absoluutselt igaühel on õigus oodata ja loota, ma leian. Hoolimata usust, rahvusest, tervisest, abielusidemetest ... "Kui lakkad uskumast, et ühel päeval võib suur tunne sind tabada; on aeg nööri seebitama hakata", ütles üks tark mees kunagi. Valvan nende sõnade üle:)

Eks see ole üks äraleierdatud teema ja muidu ei kirjutakst sellest poolt sõnagi.... kui vaid tunneksin, et see mind ei puuduta. Aga puudutab ja järjest enam. Kiirenev ajakulg soosib inimsuhete ülekandumist virtuaalkeskkonda. Ühtpidi on see võimalus üsnagi anonüümselt elada välja tundeid, mis küll olemas, ent mis päriselus ühel või teisel moel ei õnnestu-ei rakendu. Teisalt, alati säilub võimalus kõrvale-välja astumiseks. Üsnagi lihtsal moel - arvutikaas kaas klõpsatab kinni või monitor lülitatakse kinni. Kuivõrd "valutult" see õnnestub, see sõltub sellest, mida bittide ja baitide jadana endast võrgumaailma mahajäetud. Mõni inimene suudab liigutada ja panna enda järele (virtuaal)igatsust tundma. Nii näiteks jõutakse mu blogisse seniajani tunnussõna "karikate emand" abil, olgugi et ta lõpetas blogimise juba kevadel. Mul on tekkinud häid virtuaalsõpru. Julgen neid just niimoodi tituleerida, sest olgugi et mõnega neist oleme ka päriselus kohtunud, jääb nende ja minu v