Kõigest ja ei millestki

Ometi midagi kirglikku talvise üldise uina-muina jõuluhelletuste keskele! 2 piletit olemas - üks mulle ja üks aastavahetuse kingiks. Paremat aega Opeth`i tulekuks Eestisse pole olemas - kogu see nutt ja hala majanduslangusest, heategevusest, aasta inimeste valimistest, variserlikest pisarapoetajatest jms kräpist ajab vähemalt mind iiveldama. Selline ja selline ja selline ja selline särts on hoiab vähemalt mind õigel rajal:) Punktuaalne rütm ja vääramatu tehnika pluss looduslapsest solist/kitarrist .

On see vast raamat . Pea iga lõik kõnetas. Pole mõtet ühelgi tsitaadil või ümberjutustamiskatsel. Möönan vaid, et selle raamatuni jõudsin enda jaoks küpsel ajal. Ei lugenud seda spetsiaalselt, vastuste otsimise eesmärgil. Samas sain siiski mitmeid. Ahjaa, kusagil blogisabas (vist Naise ?) kommenteeriti, et kõik inimese poolsed katsed armastust kuidagi verbaliseerida, luhtuvad. Minu arvates on John Fowles `il see õnnestunud.

Õhtul kell 22 paiku taastati elekter. Selleks hetkeks oli mu kodu ilma vooluta olnud 31 tundi. Paras kaos valitses. Tööle ei läinud, sest õigupoolest pidin tööasjus hoopis Tartus olema. Tartusse ma aga ei jõudnud - pühapäeval, kui olin kaasa linna ühele muusikutele olulisele üritusele transportinud, jäin ise lõksu. Tuisuvangi ühtekokku 6 tunniks. Autost väljaspool valitses täielik põrgu, nähtavus kohati olematu. Kodust umbes 8 km kaugusel jäin toppama ahelrongi - minus ees ja üsna pea ka tagapool oli paarkümmend autot abitult ohutulesid vilgutamas. Aeg-ajalt ilmus ja kadus põllu poolelt hiiglasuur sahk, ent kolonn ei hakanud sellegipooles liikuma. Mitte mingisugust infot ei raadiost, ei politsei hädaabinumbrilt ei saanud. Lõpuks sain ühenduse Maanteeameti infotelefoniga, kus vähemalt manitseti autot mitte mahajätma ja sõidukis sees püsima. Lubati tulla päästma (ka sõna lõpuks kasutati) niipea, kui ringteel liiklus kontrolli alla saadud. Olin peas kaalunud läbi juba kõikvõimalikud vari

Tükil ajal pole mul nii toimekat laupäeva olnud. Lumi vist! Sel valgel kohevusel on selline vägi, et jah... - lisaks muudele igapäevastele askeldustele jõudsime kaasaga koos suusatama (eelmine aasta jäi see tegevus kuidagi "vahele"), päevasesse sauna ja tagatipuks veel õhtul Coca-Cola Plazasse uut Bondi vaatama. Metsas on ilmeline ja muideks, täiesti suusakõlbulik pinnas juba. Igatahes, igavesti mõnus liikumisviis - libiseda puhtal, koheval lumel. Ja pärast seda sooja sauna. Leili jahutasin aegamööda maha jaheda Pino Gris`ga. Jumalik! Kui veel mõelda eilsele õhtule lennujaamas, kus armas silmapaar rahva seast eraldus ´ja mulle tulipunase roosi ulatas, siis ... sõnu polegi vaja. Kel täna mittepärisjustselline päev ei olnud, ärge põdege - selliseid päevi ongi elus vähe:) Aga ühel hetkel on nad käes. Kollase ämbri ja Bonzoga

Oi, kuidas ei tahaks asjadest sõltuda, sest ilma nendeta, näe, ei saa! Õigemini - saab küll, aga ajutiselt. Siis hakkad uusi asju muretsema (jajah, täpselt "muretsema"). Istun Luxis hotellitoas ja ootan kadunud pagasit. Vaid üks kord enne olen kohvri kaotanud/taasleidnud. See juhtus mõned aastad tagasi Frankfurdist Münchenisse ümberistumisel. Tundub, et kui ümberistumiste vahe jääb alla tunni, on tõenäosus pagasi kaotamiseks suurem. Tookord olin eriti plindris, sest pidin veel rongiga Alpide suunas reisima - järgmisel päeval hakkas üks NATO kursus, kus enamus osalejaid (i) mehed (ii) vormis mehed. Mina aga olin riietunud üsna sportlikult. Õnneks siiski sain pärast 4 tundi ootamist kohvri kätte... Nüüd tunnen taas puudust... nii paljudest asjadest. Krdi-krt! Pakkisin just seekord mu nunnud papud kaasa ja puha. Nüüd pean paljajalu ringi siblima. Ja mu meigikott! Ei korva seda ka 10 000 krooni. Ja oh... igasugu asju veel on kohvris! Õnneks oli vähemalt Fowles`i Maag lennukis k

Ja ongi 2 nädalat puhkust läbi. Hoolimata sellest, et vahepeal tuli töö tõttu puhkamisse ( isiklikku päevaplaani) paus teha, juhtus uskumatult palju lõõgastavat ja toniseerivat. See ju puhkuse eesmärk ongi. Nii mõnigi hommik magasin mõnuga kümneni-üheteistkümneni. Vist üle 15 aasta tegin Mari kaasabil pärmitainast. Eelkergitusega ja puha. Õhtupooliku jagu küpsetasime seen- ja lihapirukaid, kaneelirulle jm suupoolist. Koos pinginaabriga käisime kooliõel külas tema vastvalminud õhulises elamus, kus kõik oli funktsionaalne, ent sugugi mitte külm ja kiretu. Taaskord üks selline õhtu, mida mäletab kaua-kaua. Kui hea on rääkida inimestega, kellega sarnane lapsepõlv, taustsüsteem! Isegi lasteaiapiltideni jõudsime välja:) Ja meenusid, mida ühe või teise klõpsu ajal keegi tundis või mõtles. Kooliõde pühendas meid ka pisut oma elukutse saladustesse. Vaadatas jooniseid ja visandeid tulevasest teatritükist - uskumatu, et teatri valmimise protsess nii mitmekihiline ja liigestest lahtivõetud on! E.

Ühes sünnipäeva seltskonnas tuli naistevahelises vestlusringis teemaks ilulõikused. Nojah, enamus kohviringis istujatest olid maagilise neljakümne lävendi ületanud ja lõppeks vaja ju seisukoht ka selles punktis kujundada... Seltskonnas olid kaks naist, kes mõned operatsioonid läbinud. Üks neist töötab ka ise ilukliinikus. No mis ma ütlen - mõlemad nägid väga head välja. Ja mis peamine - rahulolevad. Seda rahulolu neist sõna otseses mõttes kiirgas:) Mulle väga meeldis ühe naise seisukoht. Nimelt ütles ta, et oma välimuses lõigata/parendada tuleks seda, mille aadressil siiani komplimente oled saanud. Vaid seetõttu on mõttekas operatsioon ette võtta. Muidugi on see valus ja nõuab kannatlikkust . Ent ikka see igivana ütlus, et ilu nõuab ohvreid. Kurtsin ka talle, et peale 40-ndat on mul tõeline identiteedikriis. Kõik tundub nagu olnud olevat jne. Ja et sõna otseses mõttes kardan vananemist ja kõike, mis sellega kaasas käib. Ta naeratas elutargalt ja sõnas, et kõlab küll klišeena, ent inime