Kõigest ja ei millestki

Kallid sõbrad! Ärge solvuge ja loobuge mu blogi lugemisest:) Olen kuni 01.maini seotud ühe oma fänninduse objekti unistuse täideviimisega. Üritus ise leiab aset 01.mail Rock Cafe` s. Linnu Tee lugusid saab MP3 failide abil kuulata ka siit : Mu isiklik lemmik on endiselt She`s A Man . Nüüd, täiskasvanuna eriti... kõik need emotsioonid oliviast ja orlandost saavad ses loos kokku ju... Sedavõrd küpset ja hea käiguga hardrock lugu 80-ndate lõpust nagu ei mäletagi. Ja helilooja ja tema praegune elusaatus meenub. Kurvalt. Aga õnn on alati pöörduv ja usun, et M.L. puhul ka. ...Et Elvasse palju Lootust ja Jõudu! Pärast 01.maid tunnen end kahtlemata kirjutamisvõimelisemana.

Energia jäävuse seaduse kohaselt energia ei teki ega kao, vaid muundub ühest olekust teise või siis kandub ühelt liigilt teisele ühest liigist teise ja kandub ühelt kehalt teisel. Nimetet seaduse rakendumise tõttu kevadperioodil ei ole ma eriti kirjutamisaldis -  olen aktiivselt hõivatud energia muundamise protsessis. Nii nagu igal kevadel, on ka nüüd lisandunud mõne lisakilod, millest püüan vabaneda. Nooremas eas ei mõelda väga oma isikliku energia raiskamisele , ent minusugune juba mõtleb. Nimelt on mul üüratult kahju raisata oma isiklikku energiat niisama. Niisama tähendab metsarajal jooksmist, jõusaalis higistamist, aerooblemist jne jne. Ma tahaks, et mu energia leiaks uue väljundi ühest olekust teise muundumise läbi:) Niisiis,  on mul selleks nädalaks täiesti oma treeningprogramm välja töötatud: iga päev  vedada 1 käru täis kompostikasvu hoonesse ning see vana mullaga läbi kaevata. Komposti hunnik asub ~20 m kaugusel ja seega annab taoline tegevus miksituna kaevamisliigut

St Antonis märkasin alpi majakestes trendi - niipea, kui päike väljas, ilmusid  aknaalustesse kastidesse võõrasemad, hüatsindid, nartsissid... Nädalalõpuilm kutsus jäljendama. Istutasin mõned etteajatatud nartsissid ja hüatsindid ukeesistesse kastidesse. Puhastasin kasvuhoone, pühkisin kõnniteid ja terrassi ... Aga teha on veel nii palju: õunapuualused lössis ubinatest, koerte miiniväli, talliümbrus, kopliaiad karjatamiskindlaks karjuselintide pingutamise/paikamise läbi, B-maja suurpuhastus, kasvuhoonesse uus muld vaja vedada jne jne. Vaatasin üle ka talvekahjud: eelmisel aastal istutatud 2 roniroosi on ilmselt looja karjas - varred tunduvad kuni juurteni elutud olevat, ühele forsüütiale tuli katuselt lumi selga, ent ta on elus , sai vaid kõvasti räsida... ühe hariliku elupuu alumine ots on mustaks tõmbunud... Bonhami jalatõste siin vast süüdlaseks. Muud hullemat ei tuvastanud. Mul on igatahes rohkelt plaane ja tahan sel aastal aia ja abiruumidega palju ette võtta. Plaanis on ka

...et see lugu on kõrvus kõlanud. Sest see on nii....täpne väljendus...  üks emotsioon on NIIMOODI ülemõistuse helisse valatud ... ja suvel kohtume taas.

Olen samasuguse õhinaga nagu paljud teised modelleerinud oma sugupuud geni.com nimelises andmebaasis. Tulemus: astusin kirjavahetusse onutütrega, kellega viimane kohtumine jääb 30 aasta taha. See nädal on toonud erilised viivud. Ühel päeval jalutasin töökohast Komeeti kindla eesmärgiga - tahtsin midagi head. Päike valgustas linnakatuseid, jõin klaasi rivaneri ja sulatasin suus vaarika-besee rulli. Iseenda aeg. Poeg juhendas, et peaksin iga päev kasvõi pool tundi vaid iseendale suutma mõelda:) Mitte kellelegi ega millelegi muule. Majaümbruse kõntsa kokkukraapimine. Lumi on läinud. Puhastustöö tulemus on kohe silmaga näha, mis loob mulje, et teen midagi tõeliselt vajalikku ja käegakatsutavat. Metsatukas sekundeerivad sajad linnud. Tänavu on nad kuidagi eriti elevil või on neid rohkem. Vilgas vidin kostub igatahes varavalgest pimedani. Koidu ajal kuulen seda isegi läbi seinte. Talvine vaikus on murtud. No vot. Ja nii olen saanud istuda pleedimässitult paar korda seda elu ja ilu

Käisin täna tööl pärast puhkust. Koju sõites, Tartu mnt foori taga passides, kõlas Klassikaraadiost Cherubino aaria "Figaro pulmast". Mitte just kõige parem esitus, ent sobis hästi tänase emotsiooniga... tingitud kevadest, reisil kaasas olnud Orlando `st ja muust magusvalusast.

Valisin Jaan Kaplinski luulekogust "Õhtu toob tagasi kõik" luuletust Sulle, kes Sa öhe lendasid eile... Kuidagi jube on Sinust minevikus rääkida. Kõik on nii lihtsalt haavatav ja kaduv ja... leplikult omaksvõetav. Konstanteering. Fakt. Ja juba otsin ratsionaalselt luuletust, mis sobiks... Teadsin, et vahest loed mu blogi. Teadsin ka, et oma näiliselt malbe kesta all otsisid palavikuliselt midagi (kedagi?). Aimasin, ent ega täpselt  teadnudki keda/mida...  Unenäoline kohtumine. Samanimelisus ja lootusrikkus. *** Mõtlen taas loetule - sellele, kuidas maailmas on koos ja segi pimedus ja valgus, hea ja halb, tõde ja vale.Küllap nendele, kes nii arvasid, oli maailm elav ; kõik asjad olid olendid ja iga olend kas hea või halb, must või valge , Jumala või Kuradi oma. Mis aga jääb sellest kahte leeri jaotatud maailmast, kui siin kõik saab lõpmatult jaguvaks, pudeneb osakeste tantsuks, väljade virvendamiseks? Igasse osakesse jätkub siis pimedat ja valget ; ka lõpmata til