Kõigest ja ei millestki

60 pole ju tegelikult mitte mingi vanus. Tundub nii uskumatu ja julm, et Peeter Lilje on teistpoolsuses juba terve igavik. Mul on õnn ja rõõm olnud imetleda paljusid tema dirigeeritud kontserte. Nii noore dirigendi poolt ja Eestis ja palju... see kõlabki ebareaalsena. Täna, MI saates Tiina Mattiseni meenutust kuulates jäi kõlama kibe tõde: meie, eestlased, ei oska hoida ja hinnata oma suuri kunstnikke. Et... oleks Peeter järginud kutset Kirovi teatrisse, kes teab, kuidas oleks võinud minna - venelane hoiab oma rahva suuri muusikuid. Mälestuskontserti ei võinud kuulata. 

Mul on augustikuust alates uus ratas. Suve jooksul  päris suurte tiirudeni vana rattaga ja majahaldjal hakkas minust kahju. Et liiga vana rattaga sõidan või nii. Tegelikult oli ratas väga hea jooksuga, ent Lõuna-Eestit tagasi tulles ei mahtunud ta vanematekodu aiasaakidega ühte autosse ja jäi minust maha. Ei läinudki kaua aega kui ühel päeval tervitas mind ukse ees kiiskav naistekas. Eelmine oli rohkem maastikuratta tüüpi. Nüüd siis peenema säärejooksu ja terve hulga käikudega, mille otstarbest veel päris aru saanud pole. Edasi väga ei läinud. Rattast alates muutus kõik, kui nii võib öelda.  I want to ride my bicycle    --- You say black, I say white   Kuna teekatte olukord lubab veel rattaga sõita küll ja küll, siis juba mõnda aega olen nõutult passinud. Et mis selga tuleks panna, et liiga palav või külm ei hakkaks. Ühel üsna tuulisel hommikul märkasin üht Tartu mnt-l üht sportliku olekuga ratturit. Aeglustasin sõidukiirust ja uurisin kostüümi:) - retuusidele oli pooliku säär

Barokiajastul oli kell juba olemas! Selle tõenduseks pole vaja faktiteadmist. Piisab, kui kuulata aastaaegade tsükli "Talve" largo `t. Mõelda vaid... kui mõnus oli sajandeid tagasi looduse unne suikumisel vaid kellatiksumise pizzicato `t kuulda ja kuulata. Selliseid mõtteid mõlgutasin täna. Magasin hommikul totaalselt sisse, sest unustasin mobiiltelefoni äratuse aktiveerida. Vaja tiksuv äratuskell hankida ja mobiil maha matta. Vaid nii saab kella ette ja taha keeramise maailmast tagasi tiksuvasse...

Jagan ka klipi all olevat kommentaari: I'm an atheist, but listening to this music, i could become weak. Just beautiful. Bach and Gould together, the perfect evangelist.:-)

Käin üle nädala loengutes. Terve pikk päev...valget aega. Päris pikka päeva siiski ei raatsi kulutada. Seda mitmel põhjusel.... no krt ma ei tea, kas pauerpointi loengul on mingi eriline lisaväärtus? Loomulikult on see õppejõu jaoks mugav, ent... kuulama see küll ei pane. Ja mitte ainult mind - enamik mu kursavendadest-, õdedest klõbistavad arvutist, sest igav ju. Ja nii need ainepunktid kuluvad. Mäletan, et kunagi olid olemas ainelaborid vms. No ikka süsteemselt töötati välja metoodikaid/õpisüsteeme. Nüüd, kui info on n.ö laiatarbekaup ja õppimine kui protsess leiab aset interaktiivses meedias, siis - miks ülikoolid ei suuda ega taha oma õpetamismeetode kaasajastada? Tegelikult ei möödu ju enam päevagi, kui arvutikasutaja mõnd uut rakendust/funktsionaalsust näpib-tundma õpib. Ta saab sellega enamasti iseseisvalt hakkama ja kui mitte, siis kõikvõimalikke didaktilisi juhendeid, foorumiteemasid on võrk täis. Põhjus õppejõuga kohtumiseks ei tohiks olla vaid pp slaidide koosvahtim

.. ei saa täna vastu panna kiusatusele kleepida siia sel suvel "leitud" bändi klipp. Ujumisega kaasnev õige hingamistehnika on ka siin fookuses....

Üha raskem on end pimeduses toast väljuma sundida. Kõle ja kõhe. Kuigi... varjudes on oma võlu. Mariga eilselt kontserdilt öös sõites imetlesime vana mõisaäärset alleed. Nagu haldjamets. Pilt on võrreldes päeavalgusega sedavõrd teistsugune, et korraks pelgasin et olen teelt eksinud. Oktoobri-novembri pimedusel on hoopis teine varjund - ei mingit mälestust/salvestust päikesest või  lumevalgusest. Sain eile erilise elamuse osaliseks. Poja soolot kuulates olin hingepõhjani liigutatud. Mitte miski polegi niimoodi vapustanud. Tardunud ja kristalliseerunud hetk. Olin vahepeal jännis. Nimelt ei teadnud, kuidas teineteist nimetada. Majahaldjas. Nii mõtlengi nüüd uues olukorras. Et oled teadlik olemasolust, ent ei kohtu just sageli. Õhtud on rasked. Õnneks tuleb varsti R. ja toob orientaalset leevendust.