Kõigest ja ei millestki

Sirvisin oma viimaseaegseid postitusi ja leidsin need  halvasti ja hüplikult sõnastatud olevat. Heitlik nagu joodiku jutt (ühe mu sõbra väljend:). Eks nii ongi. Segadus ja meeleolude vaheldumine.  Vaid üks seik tundub üsna permanentne olevat... sügaval sisimas on tunded surnud... Isegi temaga kohtudes ei liigu väga miski. Kuigi... on huvitav. Ja meeldiv. Ja ühised põkkumispunktid orbiidil. Ma mõtlen, et tegelikult olen rikutud. Olen mingis eluetapis alla andnud ja unustanud või mitte näha tahtnud seda, mis tegelikult tähtis. Nüüd on  raske kui mitte võimatu kaotatut leida. Aga kuidagi peab. Inimesed ootesaalis... vara veel ka selleks. Sest mingi (ootus)ärevus on siiski olemas. *** Armas Vilma Jürisalu lahkus. Tavatul moel otsustas minna. Meie kohtumised olid harvad, ent meeldejäävad. Ilus, tark. Üksik... sest mehed lahkuvad varem. Kui kirst ta hapra kehaga igavikku vajus, mängis majahaldjas igaveseks unelauluks Heino Jürisalu meloodiat. Eks nad on nüüd koos.

Tähendan üles.. et valikuid on hetkel palju. Oskaks vaid õigeid teha... Eks tuleb intuitsiooni  ja eelnevaid kogemusi usaldada.... ja mitte peljata. Aga ettevaatlikkus ei tee ka paha.

Tulemused on silmaga näha. Olgugi, et olen vahpeale patustanud ja ujulasse jõudnud vaid 1 kord nädalas. Paarikuuse sumamise tulemusena on igatahes lihased tulnud. Esimesena märkasin säärelihaseid. Siis käed, eriti õlavöö. Käsivartes ei lotenda enam miskit ülarust:) Rääkisin tuttavaga, kes samuti ujumisega tegeleb ja tema sõnul on parimaks mooduseks kõht trimmi saada -  seliliujumine. Veits harjumatu oli alguses, ent nüüd püüan vähemalt 300 m selili krooli ujuda. Tuju ja enesetunne pärast ujumist on endiselt hea. Niiet - jätkan. Järgmise nädala alguse veedan uute kolleegidega koolitusel sügiseses Palmses. Kodused tööd oli nädalajagu minu õlul, sest majahaldjas oli tripil suures õunas. Tuli kantseldada hobuseid, koeri, jõuda õigeks ajaks tööle. Kahekesi on ikka kergem. Lugesin suisa  päevi, millal tagasi tuldaks. Põletasin õhtuti kaminat ja käisin juudi muusikat kuulamas. Ilusaid asju kingiti - šikid päikseprillid ja käekott. Poisipea ka meeldis. Eile käisin sõbraga veini maitsm

Olen sõpradega kohtunud lõunatundidel. Kesklinnas töötamise võlu - saada mõneks ajaks silmast-silma kokku. Kauaaegse kolleegi-sõbra-mõttekaaslasega ei olnud see õnnestunud kogunisti 4 aastat. Kuigi... kohtudes ei tajunud ajavahet. Minu uudised ei tulnud neile vist kellelegi väga üllatusena. Eks nad tea juba - kass, kes kõnnib omapead. Sain häid nõuandeid ja soovitusi nagu sõpradelt ikka. Kauaaegse kolleegiga otsustasime lõppkokkuvõttes kohtuda hoopis tema kodus, mis mu uuest töökohast jalutusteekonna kaugusel. Sõime koos pelmeene ja rääkisime puhkamisest ning rahust iseeneses. Tema, kes veel hiljaaegu päeva(poliitiliste) sündmuste keerises, möönis vaikselt et - tüdruk, puhkama peab. Ja mitte peitma olulisi asju töö, õppimise jms taha. Usutav. Rääkisime ka hirmust ja Eestis viimasel ajal vohama löönud keskpärasuse kultiveerimisest. Hirm säravate ideede ees, hirm töökoha kaotuse ees, hirm ennast muuta...hirm kaugeneda seltskonnast ja tegijate ühiskonnast... jõudsime järelduseni, et

60 pole ju tegelikult mitte mingi vanus. Tundub nii uskumatu ja julm, et Peeter Lilje on teistpoolsuses juba terve igavik. Mul on õnn ja rõõm olnud imetleda paljusid tema dirigeeritud kontserte. Nii noore dirigendi poolt ja Eestis ja palju... see kõlabki ebareaalsena. Täna, MI saates Tiina Mattiseni meenutust kuulates jäi kõlama kibe tõde: meie, eestlased, ei oska hoida ja hinnata oma suuri kunstnikke. Et... oleks Peeter järginud kutset Kirovi teatrisse, kes teab, kuidas oleks võinud minna - venelane hoiab oma rahva suuri muusikuid. Mälestuskontserti ei võinud kuulata. 

Mul on augustikuust alates uus ratas. Suve jooksul  päris suurte tiirudeni vana rattaga ja majahaldjal hakkas minust kahju. Et liiga vana rattaga sõidan või nii. Tegelikult oli ratas väga hea jooksuga, ent Lõuna-Eestit tagasi tulles ei mahtunud ta vanematekodu aiasaakidega ühte autosse ja jäi minust maha. Ei läinudki kaua aega kui ühel päeval tervitas mind ukse ees kiiskav naistekas. Eelmine oli rohkem maastikuratta tüüpi. Nüüd siis peenema säärejooksu ja terve hulga käikudega, mille otstarbest veel päris aru saanud pole. Edasi väga ei läinud. Rattast alates muutus kõik, kui nii võib öelda.  I want to ride my bicycle    --- You say black, I say white   Kuna teekatte olukord lubab veel rattaga sõita küll ja küll, siis juba mõnda aega olen nõutult passinud. Et mis selga tuleks panna, et liiga palav või külm ei hakkaks. Ühel üsna tuulisel hommikul märkasin üht Tartu mnt-l üht sportliku olekuga ratturit. Aeglustasin sõidukiirust ja uurisin kostüümi:) - retuusidele oli pooliku säär

Barokiajastul oli kell juba olemas! Selle tõenduseks pole vaja faktiteadmist. Piisab, kui kuulata aastaaegade tsükli "Talve" largo `t. Mõelda vaid... kui mõnus oli sajandeid tagasi looduse unne suikumisel vaid kellatiksumise pizzicato `t kuulda ja kuulata. Selliseid mõtteid mõlgutasin täna. Magasin hommikul totaalselt sisse, sest unustasin mobiiltelefoni äratuse aktiveerida. Vaja tiksuv äratuskell hankida ja mobiil maha matta. Vaid nii saab kella ette ja taha keeramise maailmast tagasi tiksuvasse...