Kõigest ja ei millestki

Ma üldiselt väldin riikliku elukorralduse teemadel sõna võtmast. Kõik selleteemalised avaldused tunduvad (eriti viimasel) ajal rohkem või vähem politiseeritud olevat. Olgu kohe ära öeldud, et ma ei kuulu ühtegi erakonda. Aga mulle kohe üldse ei meeldinud riigipoolne hoiak Monika tormi päeval. Esiteks,  tõepoolest teavitati meedias tormi tulekust ja soovitati võimalusel koju jääda. Just nimelt võimalusel . Ärgem unustagem, et torm aktiviseerus vähemalt Põhja-Eestis just õhtupoolikul, mis langes kokku inimeste töölt-koolist-lasteaiast kojuminekuga. Ükski tööandja ei kuulutanud, et ohtliku situatsiooni tõttu peatame töö vms. Jah, olid mõned koolid, mis reedel, tormijärgsel päeval kuulutasid välja tormipüha.... ja ikka see abstraktne teade Päästeametilt INIMESTELE... et püsitagu kodus. Ehk siis  - masust räsitud Eesti tööandjal tekkis taas šanss lugeda päid, kes  tublimatena olemas ja kes memmekatena kodus. Või pole töötavad inimesed NEED INIMESED. Teiseks tuli vähemalt mulle üllatuse

Õpin-õpin. Kohati täiesti suure mõnuga. Muidugi on ka tüütumaid kohustusi, ent jaa - mis seal salata... tajun, et eelnev töö- ja elukogemus suureks abiks ning seetõttu saavad mõningad kodused ülesanded lõpule viidud mängleva kergusega:P Väärtuslikud on ka hetked uute inimestega - teiste üliõpilastega. Vandeseltslaslastest vandersellid ja vandenõulased:) Kodust õpipäeva ära kasutades käisin täna koertega metsas. Puudersuhkrut meenutav lumi sahises..šahh-šahh. Ja sinine oli olemas! Selline, mida üheski värvikarbis pole, peale Suure Looduse. Mõtlen pingsalt enda välimuse tuunimise peale (ka üks identiteedikriisi nähte?). Elus esimest korda olen otsustanud oma brežnevi kulmud kitsamaks modelleerida lasta. Uurisin järgi, et võimalik on kitkumisala külmutamine... nuuh, näis kas elan üle selle jubeda valuaistingu. Ja.... vist läheb juuksevärv alates homsest plaattinaks kätte ära. Näis, mis ekspert arvab sellest muutusest.

Zubin Mehta dirigeeritud Iisraeli filharmoonikute variandis on lihtsalt imeilus klavessiinipartii. Mulle isiklikult väga olulise (märgilise) tähendusega. Paljudes teistes interpretatsioonides kahjuks mittekuuldav ja esiletulematu. Itzhak on võrratu niikuinii. Ma ikka olen siin juba kelkinud, et 2005.a õnnestus mul  Torontos tema Talve otseesituses kuulda?:)

Paar nädalat tagasi Tallinnast Lissaboni sõites oli rohi veel roheline ja taevas... no ei olnud sinine, hall oli, aga ikkagi.... Nädalapäevad hiljem südaööl Lennu Jaama jõudes terendasid igal pool suured lumekuhilad. Müncheni lennujaamas valitses paras segadus, hiljaksjäänud lennud, närviliselt ringisaaliv rahvas. Igatahes kodulinna ma sain ja taksojuhi abil õnnestus ka koduväravani välja tuuritada. Mulle meeldib lennata. Õigemini... see aeg, mil oma mõtetega kahekesi olen. Lennukis on see võimalik, sest suurt tarka midagi teha pole. Jõudsin ka konspekte sirvida, ent kogu reisi kestel lugeda on tüütu. Lissaboni tööreis oli sedavõrd tihe, et linnaga tutvumiseks jäi aega vaid viimane, äralennuaegne õhtupoolik. Kaunis linn, väga erinevate arhitektuuristiilide mikstuur. Kuidagi vaba ja hubane tundus samuti - pisikesed "kodu"baarid, suitsetamiskeeluta, mõnuga tänavakividel istuv ja lobisev noorsugu, kitsad ja mägised vanalinna tänavad. Ürituse korraldaja oli organiseerinud ühe

Sirvisin oma viimaseaegseid postitusi ja leidsin need  halvasti ja hüplikult sõnastatud olevat. Heitlik nagu joodiku jutt (ühe mu sõbra väljend:). Eks nii ongi. Segadus ja meeleolude vaheldumine.  Vaid üks seik tundub üsna permanentne olevat... sügaval sisimas on tunded surnud... Isegi temaga kohtudes ei liigu väga miski. Kuigi... on huvitav. Ja meeldiv. Ja ühised põkkumispunktid orbiidil. Ma mõtlen, et tegelikult olen rikutud. Olen mingis eluetapis alla andnud ja unustanud või mitte näha tahtnud seda, mis tegelikult tähtis. Nüüd on  raske kui mitte võimatu kaotatut leida. Aga kuidagi peab. Inimesed ootesaalis... vara veel ka selleks. Sest mingi (ootus)ärevus on siiski olemas. *** Armas Vilma Jürisalu lahkus. Tavatul moel otsustas minna. Meie kohtumised olid harvad, ent meeldejäävad. Ilus, tark. Üksik... sest mehed lahkuvad varem. Kui kirst ta hapra kehaga igavikku vajus, mängis majahaldjas igaveseks unelauluks Heino Jürisalu meloodiat. Eks nad on nüüd koos.

Tähendan üles.. et valikuid on hetkel palju. Oskaks vaid õigeid teha... Eks tuleb intuitsiooni  ja eelnevaid kogemusi usaldada.... ja mitte peljata. Aga ettevaatlikkus ei tee ka paha.

Tulemused on silmaga näha. Olgugi, et olen vahpeale patustanud ja ujulasse jõudnud vaid 1 kord nädalas. Paarikuuse sumamise tulemusena on igatahes lihased tulnud. Esimesena märkasin säärelihaseid. Siis käed, eriti õlavöö. Käsivartes ei lotenda enam miskit ülarust:) Rääkisin tuttavaga, kes samuti ujumisega tegeleb ja tema sõnul on parimaks mooduseks kõht trimmi saada -  seliliujumine. Veits harjumatu oli alguses, ent nüüd püüan vähemalt 300 m selili krooli ujuda. Tuju ja enesetunne pärast ujumist on endiselt hea. Niiet - jätkan. Järgmise nädala alguse veedan uute kolleegidega koolitusel sügiseses Palmses. Kodused tööd oli nädalajagu minu õlul, sest majahaldjas oli tripil suures õunas. Tuli kantseldada hobuseid, koeri, jõuda õigeks ajaks tööle. Kahekesi on ikka kergem. Lugesin suisa  päevi, millal tagasi tuldaks. Põletasin õhtuti kaminat ja käisin juudi muusikat kuulamas. Ilusaid asju kingiti - šikid päikseprillid ja käekott. Poisipea ka meeldis. Eile käisin sõbraga veini maitsm