Kõigest ja ei millestki

Et väljas paugub pakane, ei ole kellelegi uudis... Eelmisel nädalal langes termomeetri näit-30 C. Nii külm, et ajab vanduma. Hommikuti... kui kiire ja tahaks majja sooja saada. Seoses vandumisega...  sain sotti, et minu sõnavara ses osas väga vaene ja üksluine.... ikka "kdi-krt" või "krt võtaks", no vahest harva ka "rsk". Ja ongi laias laastus kõik. See-eest oskas mu vanaema kaunilt vanduda. Kui tuli pliita all vajaliku kiirusega lõõmama ei hakanud, siis - "vaat, kus näruvott", ....kui oli vaja kibedamalt sajatada siis - "saadana silmamuna". Neid krõbedamaid ütlemisi oli veel. Ma nüüd kohe mõtlen selle peale täna.

Huvitav, kas ka teised minu ikka jõudnud naised naudivad oma vanust. Mina igatahes väga. Tõepoolest....kui kujutlen end 10- ja 20- aasta tagusesse maailma, pole sealt just palju head mäletada. Pidev võitlus ebakindlustunde ja mitmete kompleksidega. Alaväärsustunne ja sellest tulenevad käitumishälbed. Praegu... no ei ole midagi sellist. Ei ütleks, et maailm on seetõttu kuidagi ilusam ja parem paik olemiseks. Seda  vast mitte. Ent oskan ja suudan end siia sulandada, hakkama saada ja iga päeva väärtuslikuna võtta. Enesehävituslik joon on kadunud. Tõmblemine ka. Terad on sõkaldest eraldatud. Armsad ja tähtsad inimesed olemas ja alles.

Kuninga kõne vaadatud. Oli tõesti hea ja kaasahaarav. Mõlemale meeldis. Filmi lõpus juhtus vaid äpardus - lõhkusime kogemata pop-corni karbi ja lõpusisu valgus põrandale. Jube piinlik, aga noh... juhtub. Olen suunaks võtnud end samuti parandada. Kunagi algas üks meie sõnelusi teemal et... mulle pole vaja neid õhtusööke kodus. Et see pole see, mida ma vajan. Olin jah selline alp naine, kes nõudis teistsugust tähelepanu ja vähendas hõrgutiste mõju, mis õhtuti, pärast pikka tööpäeva õdusas ja soojas köögis ootamas. Tegelikult saan nüüd aru... kui rumal olin. Ja ei märganud märkamis- ja armastusväärset. Õigemini: ei tahtnud märgata. Sest solvumine ja isekus olid üle. Jah... Reisikihk leidiski väljapääsu ja mõningase kaalumise järel osutus seekordseks reisisihiks Küpros. Lähme üle hulga aja kahekesi.

Veebruar on barokikuu, tänu iga-aastaselt toimuvale barokkfestivalile . Üks kauneimaid teemasid, mis paljusid heliloojaid inspireerinud. Mulle meeldib A. Vivaldi mõttekäik.

Nii pehmet sünnipäevakuud ei mäletagi. Tavaliselt ilmestab mu pidupäeva tuisk või krõbe pakane.Seekord sadas vaatet vihma.... ja kui kõrgetel kontsadel mööda libedaid linnatänavaid mööda sõbrannaga kohtumisele tippisin, tundsin õues kevade lõhna... Sünnipäev on ikka tore päev. Mida aeg edasi, seda rohkem on oluline meelespidamine. Täiesti tänuväärne ja fenomenaalne koht õnnitluste edastamiseks/vastuvõtmiseks on fb, mu arust. Igal juhul jagus terveks päevaks rõõmu ja kirkaid hetki. Olin tõesti õnnetundest tulvil:) I like. Mida kevade poole, seda rahutumaks.. Reisikihk on peal. Tahaks vahepeal ära populismist ja ärapanemisest nõretavast Eestist. Eemale konnatiigist, kus iga krooksuja poolt  krooksumine liiga tuttavlikuks ja etteaimatavaks muutub!:) Hoolimata pingutustest, ei õnnestu seda eirata, sest meedia kombitsad ja haare on laiaulatuslikud... Mõtted on kevades. Aiatööd tahaks teha. Hobudega ratsutada. Ujuda. Rattaga sõita ja ümbruskonna metsasoppe ja lagendikke avastada. Elus

Päevad lähevad pisitasa valgemaks. Mitte vaid lumevalgusest tingituna. Töö juurde ilmus valgusteraapiline vidin, mille valgel istudes peaks instruktsioonide kohaselt saama lahti unehäiretest, talvemasendusest ja sellest tingitud söögiisu suurenemisest. No paar korda end valgustades lambivalgel istunud a`30 min. Aga ega mul eelnimetatud sümptomitega ka suuri probleeme ole. Talvemasendus on sel talvel asendunud pigem uue elukorraldusega, millel pole mittte midagi ühist... masendusega. Elu on lill. Ei... pigem habras-peene struktuuriga lumehelves.

Nägin dok.-i. Ei olnudki varem sellist versiooni GG elust näinud. Aga tegelikult.... oleksin tahtnud, et mõned lood sellest filmist oleksid siiski varju jäänud. Pisut liiga kollasemaiguline. Aga las olla. Las muusika räägib.