Kõigest ja ei millestki

Mu käsutuses on terve juulikuu. Pikaaegne teenistus riigis on selle mulle kivisse raiutud seadusega selle välja kirjutanud. Ja ma olen selle ka igati ära teeninud. Ausalt. Enne aga, kui lõplikult puhkuse loorbereil sõudma saan hakata, pean järgmisel nädalal korraks.... tööle minema. Ja tegemist ootab ka kaastööna  lõpparuanne välisprojektis. Mis seal  parata. Vähemalt ei pea ma  enam pidevalt linna vahet sõeluma. Esimene plaan näeb ette, et sõidame Peipsi äärseid alasid avastama. Enne seda, aga oleme kauaaegse sõbra juubelikülalisteks palutud Otepää kanti....  Huvitav ilming võrreldes eelnevate suvepuhkustega on ehk see, et tänavune tõotab kujuneda "lärmakamaks".  Vaimusilmas olen plaaninud kohtuda vanade heade sõprade ja tuttavatega. Lõkkeõhtud. Aiapeod. Ratsutada tahaks. Jalgrattasõitu....Vast seetõttu, et uus amet, mida aastajagu pidanud, tähendab eelkõige tagumikutunde kabinetivaikuses. Tahan elu ja liikumist! Ent kindlasti jääb aega ka idüllilisteks pärastlõunateks võr

Emotsioonituse aeg. Tahaks kohe õige mitu aega olla üksinduses või  kaksinduses.  Täna ja homme on see võimalus. Homsest alates vaja veel nädala jagu tööd teha. Siis on.... puhkus! Hmm... kuidagi liiga üksluiseks on kujunenud tööinimese aastaring. Kõik keerleb suve ja saabuvat puhkust oodates. Et vot siis ma elan oma päriselu. Tööelu on poos, rollimäng, mööduv fatamorgaana. Ning tõesti,võrreldes suvepuhkuse jooksul saadavate emotsioonide, värvide ja olukordadega, ei ole tööelul miskit nii värvikat asemele pakkuda. Vähemalt minusuguse endisaegse workacholicu jaoks :)  Praeguseks on saanud sellest  (no tööst ikka) kohustus. Vahest tüütu ja vahest vähemtüütum. Oma elu on ikka mõnusam. Ehe ja elamist vajav.

Aed on enam-vähem joonel. Eriti hea meel on mul kasvuhoones toimuva üle. Igal aastal kipub ta mul kergelt "käest minema", ent sel aastal olen olnud järjepidev(am). Aegsasti olen ära kaksanud kõik kasvud ja rohulibled ja tulemus on silmaga näha. Hobusõnniku raputamine kõikvõimalikesse peenratesse on samuti ootamatult hästi mõjunud. Ju siis on turbasegu (kasutame seda allapanuks saepuru asemel) taimedele oluliselt meeldivam produkt. Järge on ootamas marjapõõsa aluste rohimine ja ka mõned uued maasikataimed, mille hea tuttava käest välja mangusin, ootavad mahaistutamist. Aias toimetamine hakkab harjumuseks saama. Selline PÄRIStegevus. Mitte mingi abstraktne susserdamine:) Jaanituli seevastu läks tänavu minust pika kaarega mööda.   Hõbelennu kokkutulekust saadud emotsioone ei ületanud isegi elav tuli. Jõudsin Karksi-Nuiast õnnelikult koju ja  magasin enne keskööd õiglaseund. Majahaldjas oli rahvast lõbustamas nagu ikka. Päris oma Jaan aga sõpruskonnaga Hiiumaal, kus kuuld

Suvesündmused on enda keerisesse haaranud.  Nädalavahetuseks veetsime klassiõega Hiiumaal,  Sõru Jazzil.   Enne laupäevase kontserdi algust lebotasime lihtsalt sadamaesisel murul, kõrvus väike mereloks ja kajakate hüüded.  Pleed->näksid->piknikukorv->vein.  No mõnus muidugi. Pärast kontserti kobisime autosse ööbima, saatjaks ööbikute laul:) Tagasi mandrile sõites tundsime mõlemad tungivat vajadust ronida  Kassari linnuvaatlustorni  ja süüa Haapsalu  Müürivahe kohvikus  vaarika-beseerulli. Full compliance. Täna pakin taas asju, et sõita Hõbelennu kokkutulekule. Mõelda vaid - tervelt 25.aastat kooli lõpetamisest möödas. August Kitzbergi nimelise Gümnaasiumi aktusele sõidab meid kohale soliidne hulk. Erinevaist Eestimaa paigust. Kuuldavasti tulevad  ka Kuldlennu esindajad, kel lõpetamisest möödas suisa 50 aastat... Mu pinginaabril on suurepärane idee - kinkida õpetajatele ja meile endile  Hõbelennu raamat. Selleks pidi iga asjaosaline kirjutama/kujundama ühe lehekülje oma elu o

Taga targemaks! - Otsustasime tänavu hobuste sünnipäeva pidada. Tegelikult oleme ühe korra ka varasemalt sellist nalja teinud, ent selge kontseptsioon puudus. Sel aastal on idee ja visioon paigas (nagu EU projektis, eks:) Otsustasime korraks kokku kutsuda (hobu)inimesed, kes meid sel rõõmu- ja katsumusterajal toetanud ja abiks olnud. See on visioon. Missioon on ka olemas. Missiooniks on tähistada Theo 7 ja Mozarti 15 eluaasta täitumist. Ja veel ka 5.-ndat hobusekasvatuse aastapäeva. Vot selline üllas värk. On, mida tähistada... arvesse võttes kogu saagat . Kõige suurem heameel on meil ja osalejatel just nimetet fakti üle ehk - ON, MIDA TÄHISTADA. Aga see, et hobude käekäik sedavõrd joone peal, pole ainult meie pingutuste vili. Tiim on päris suur, muideks - 10 inimest. Uskumatu tegelikult. Võrreldes sellega kui palju on maailmas häda ja viletsust ning mitte ühtegi inimest  tegelemas/lahendamas. Aga mitte sellest ei tahtnud ma seekord rääkida. ELAGU HOBUD!

Ärkasin hommikul tohutu mürina ja kärina peale. Kauakestnud põud sai oma väljundi ja lahenduse mitmetunnises aktiivses sähvimises ja vihmavalangus. Elekter kadus õige mitmeks tunniks. Hobud, kes olid just öisesse karjatamistsüklisse suundunud (päevase leitsaku ja parmude tõttu), seisid kesk koplit ja võbisesid. Tõime nad kiiresti talli ja mähkisime tekkidesse. Kui Majahaldjas neid hiljem vaatam läks, olid kõik unne vajunud, pikutades mõnusalt oma kuivadel asemetel. Mitmed mu head tuttavad ja endised kolleegid said täna koondamisteate. Ma arvan, et enamikul neist ei ole põhjust muretsemiseks edasise töö leidmise pärast. Võtku aega, mis võtab. Mõnikord on sellised muudatused head selleks, et äratada inimesi üles tardumusest ja konformismist. Hea võimalus õppida.... uue töökoha tarbeks või üldse. Ja näha, et kogu töömaailm ei piirdu ühe asutusega. Või ühe valdkonnaga. Mul on kurb ja ängistav näha seda, kuidas inimesi ja nende panust pidevalt vähendatakse. Justkui oleks oma igapäevast

See lugu on ehe. Pole just palju instrumentaliste, kes suudaksid oma lugu rääkida nii nagu teeb seda JB.