Kõigest ja ei millestki

Lõpetasin reedest töösuhte. 13 aastat avalikus sektoris on tegelikult pikk aeg. "Holy crap" ütles mu kursusevend, kui kuulis et nii kaua olengi riiki teeninud:) Ütleks iseteadvalt (ma ju võin seda endale lubada!) selle 13 aasta peale nii, et riik on nüüd selgeks õpitud ja aeg on miskit muud teha. Vajan päris tõelist muutust ja  miskit, mis " sütitaks kõhus leegi " (üks FB sõber märkis tabavalt enda töösuhte lõpetamise kohta). Tegelikult on paljusid mu tutvusringkonna tööealistest inimestest tabanud katarsis. Mitmed vahetavad töökohta või lõpetavad töösuhte Eestis sootuks. Ilmselt  on ühelt poolt põhjuseks  Eesti väiksus ja "särasilmsete" projektide vähesus, s.t rutiin, tölplus ja väsimus saabuvad kiiremini. Teine põhjus on minu arvates tööandjate oskamatus ja tahtmatus töötajaid motiveerida. Õpingud sotsiaalteaduste magistrantuuris on mind nimetatud teise järelduseni viinud:). Mudelid ja meetodid, mida personalijuhtidele jt  kantslitest jutlustatakse o

Väheke ärritunud postitus tuleb. Seega - kes tänase vihaannuse juba kätte saanud, ärge parem lugege :) Asi algas sellega, et 2 aastat tagasi otsustas mu koduvald mu hajaasustuses paikneva talumaja liita alevi koosseisu. Hulk aega oli minu koduse aadressi kuju järgmine: X alev, X talu.  Nagu Muhv nõudmiseni, eks ole. Vahvale aadressile lisaks ilmnes peatselt tülikas ja häiriv kõrvalnäht - kui enne kuulus meie taluke küla piirkonda, siis saime ka tõhusat teehooldust. Suve jooksul käis traktor niidukiga, mis talu juurde viiva tee ( 300 m pikk) heina kasvu kenasti kontrolli all hoidis. Sügiseti ja kevadeti käis teehöövel auguravi tegemas. Idüll missugune, eks ole. Aga nüüd. Lõpuks on ilmunud tee ostsa tänava silt X tänav. Ma elan nüüd X tänaval, X talus. Ainus objekt tänaval. Nagu Vestmann Vestmanni uulitsal. See pole veel kõik. Ümberkaudsed inimesed on leidnud, et see "tänav" sobib ideaalselt näiteks kooli kehalise tundide läbiviimiseks, sest hobuseid on ju tore kaemas käi

Ei.... ma ikka ei taha veel kirjutada. Olen küll mitmeid kordi alustanud, ent kõik tundub mõttetu - ei suuda edasi anda seda, mis toimub. Allolev laul on lihtsalt ilus.

Nädal möödus taas kui silmapete.  Tegelikult mahutab 1 nädal palju.  Oleneb elutempost ja -stiilist. Minu oma sisaldas seekord mitut tulekut ja minekut,  taaskohtumist, jällenägemisrõõmu,  hobuste ja koerte kallistamist,  üht pudelit head chablis`d hea lepingu tähistamiseks...  vihmamärgade karksi renettide söömist hommikul enne liiklusummikusse sukeldumist... kollaseid kummikuid (hea sõbra kingitus!)... siiraid ja ebasiiraid naeratusi... ..lõpp hea - kõik hea.... Homme varahommikul loengusse. Külmkapis on ootamas parmesani ahjukana - vanemad tulevad külla. Saan võimaluse oma ema ja isa võõrustada. Üheskoos laupäeva nautida.  Mõelda vaid - isa pole mu tegemisi jõudnud vaatama oma 5 aastat. Hobusedki üle kaemata! Temal, kel omal ajal sõiduvahendiks hiirjas täkk olla olnud. Nii suvel kui talvel. Oma põlveliigesed arvabki ta ratsasõidu nahka läinud olevat - talvel olevat ikka jalad külmast kanged olnud, kui täku seljas galopis punktist punkti vihises:)

....mõned päevad. Hetkel viibin armsalt vanamoodsas hotellis, ampiirtehnikas kaunistatud mööbel, impressioniste imiteerivad maalid....vaikus ja rohelus ümberringi. Kuna on sajune ja sompus, siis pikutan niisama, jõude. Nii hea on olla. Eks õhtupoole täiendan, kui end kokku võtan ja muuseumisse jõuan. Kanalite vahel jalutamisest ei peluta ka vihm...

"Arvasin, et õpetajate lapsed on alati hästi korralikud", teatas mu kolleeg pärast seda, kui oli teada saanud, et olen õpetaja tütar. Mina ei olevat õpetaja tütre moodi. Paraku ta ei täpsustanud, mida ta korralik olemise all silmas peab. Vaevalt, et ta pidas silmas töölauda... Sellelt avaneb tundmatule silmale tõepoolest eklektiline korralagedus. Ent mitte mulle - ise suudan neis lademetes hõlpsalt ringi pikeerida. Mõtles kolleeg  juhuslikult (?) pillatud lausekatkega, mis ta mõtles, ent mind jäi piinama  - mis mõttes nagu korralik või mittekorralik?  - .... et siis mu "teine mina" ja see, kuidas ma teistele inimestele välja paistan. Oma sisimas olen omaaarust tüütuseni korralik:) On terve rida reegleid (mõningad pedantselt korralikud kusjuures), mida igapäevaselt järgin ning mis lubab arvata, et olen pigem korralik kui mittekorralik.Osad on on kujundatud vanemate poolt. No näiteks, et pesen igal õhtul ja hommikul hambaid.Või töölt koju tulles vahetan riided ära.

Mitmeid aastaid tagasi kirjutasin temast . Kuulan Glenn Gould`i muusikat endiselt väga sageli. Ligi pool aastat on mul cd-mängijas olnud tema Hästi tempereeritud klaviir . Sageli mööduvadki tema seltsis päeva parimad hetked. Kui näiteks ujumast tulen ja koju sõidan. Või reedeõhtustes linnaliikluse ummikutes istudes. Olen püüdnud lahtimõtestada, et miks tema esitused mind sedavõrd liigutavad ja puudutavad. Arvan, et eile leidsin lõplikult vastuse. Mulle meeldivad detailid, nüansirohkus, lõpuni läbitunnetatus. Mida rohkem on päriselus pealiskaudsust, üldistamist, lühikokkuvõtete tegemist ja nn olulise väljatoomist  detailide ohverdamise hinnaga  jms t - seda rohkem ma tema loodud maailma klammerdun. Maailma, kus pole kohta ühelgi juhuslikul noodil, kus detailid hakkavad elama luues täiesti uusi tasandeid ning mikromaailmu... Ei taha abstracte, conclusioneid  jms. Tahan süvenemist ja põhjaniminekuid!