Kõigest ja ei millestki

Mulle meeldib Eestist "ära hüpata" paaril korral aastas, eelkõige puhkamise eesmärgil. Kuna mu igapäevaelu on üsna aktiivne ja niisama jõudeolekut mahub üsna vähe, siis naudin n.-ö. leboreise, kus puudub kindel ajagraafik ja kohustus pidevalt kuhugi minna, midagi teha.  Kui hommikul  silmad avan ja esimese asjana sinist vett silman ja merekohinat kuulen, võib puhkuse juba kordaläinuks lugeda. Jumaldan hommikuvärskuses esimest jalutuskäiku  rannapromenaadi mööda näiteks turule, värskete puuviljade järgi... või rõdul hommikukohvi juua ja raamatut lugeda. Või keskpäeval südalinna tänavakohvikus klaasike valget veini lonksata, ümbruses sigin-sagin ja kirkukella kõmin. Madeira oli kahtlemata selline koht, kus seda kõike on võimalik teha. Seetõttu ei piinanud end mägedes ringituuritamisega. Sai käidud küll, ent  vaid ühel päeval. Ka levadamatkast loobusin, sest lihtsalt tahtsin olla ookeani ääres, kuulates vastu kaljusid randuvate laintemüha ja mõõna poolt kaasavõetavate laa

Ben Monder `i loo märkimisel laupäevase muusika sildi alla on tegelikult suur tähendus.  Nagu ka teistel muusikapaladel, mida oma blogipostituse teatud kuupäevadega siduda püüan. Väga sageli on ju nii, et teatud elusündmusega ei meenu vaid inimesed, värvid ja lõhnad, vaid ka helid... muusika. Aprillikuu keskpaik anno 2012 jäägu meelde mu poja suursaavutuse tõttu. Olen tema üle ääretult uhke. Mul on õnn tõdeda, et ta on ise valinud oma raja, ilma igasuguse sunduse ja utsitamiseta, teinud tööd ja näinud vaeva. Nüüd saabus aeg esimesi vilju maitsta. Esimesed viljad on kõige magusamad. Jäägu talle see maitse meelde!

Ei teagi täpselt, mis on põhjuseks  -  suveajale üleminek, tinnitus või loomulik organismi vananemise protsess, ent mu une ahritektuur on paigast ära. Mulle meeldib mõelda unest kui arhitekuuriliselt korrastatud režiimist. Imponeerib ka see, et tegelikult ei tea päris täpselt mitte keegi, mis juhtub unesoleku või unetuse ajal. Mis põhjustab erinevaid unenägusid ja unetust? Vaid küsimärgid ja oletused, täpsed vastused puuduvad. Isiklikust unearhitektuurist. Ennemuiste ei olnud mul eales probleeme 8-10 tundi jutti magada. Nüüd on. Viimasel ajal ärkan üsna seaduspäraselt 3 tundi peale esmast unne vajumist. Mida sagedamini seda  juhtub, seda raskem on taas und leida. Esialgne paanika on asendunud uudishimuga. Tegelikult olen noorusaegadest alates olnud ööinimene. Mulle meeldib öövaikus. Mõtted, mida mõtlen öösiti erinevad päevastest (argistest). Seega  - hullu poleks jutkui midagi. Vaja vaid öistes tegevustes pidepunkt leida. Raamatute lugemine ei sobi, olen proovinud. Spetsiaal

Uue postitusega on läinud nii, et olen mitmeid kordi alustanud ja pooleli jätnud.Vahepeal kerkis taaskord päevakorda blogimise jätkamine.Siiski.... - jõudsin arusaamisele, et blogimine on võrreldes teiste sotsiaalmeedia võimalustega mulle kõige sobivam. FB-st tüdisin juba jupp aega tagasi ja praeguseks hetkeks olen oma konto deaktiveerinud. Twitterist ei arva üldse midagi ja muud keskkonnad (google+, orkut jne) ei köida üldse. Blogimisega läheb mul juba viies aasta. Staažikas juba. Seega tean, et ajutine mõõnaperiood kirjutamises möödub ja tunnen taas vajadust end võrgupäevikus väljendada. Olen viimasel ajal sageli oma vanu blogipostitusi lugenud. Tegelikult on ääretult tore (taas)avastada oma kunagisi mõtteid ühes või teises teemas ning võrrelda arenguid..., ka taandarenguid. Viis aastat on siiski väga pikk aeg blogimise mõttes... olgugi et ajaliselt  möödunud linnutiivul. Seega, blogimise suurim võlu minu jaoks ongi peatada aega  oma mõtete, elamuste ja tunnete kirjapaneku lä