Kõigest ja ei millestki

Olin vast 18.-aastane, kui esimest korda lugesin Mihhail Bulgakovi Meistrit ja Margaritat. Õppisin siis juba ülikoolis. Raamat vapustas.  Olin otsija tollal. Suhtlesin ühe noormehega  - kohtusime, käisime jalutamas, kohvikutes, kirjutasime pikki kirju. Olime tutvunud suvel, mu kodukohas. Käisin koolivaheajal kolhoosis raha teenimas, heinateol. Ühel suveõhtul palus brigadir, et  jääksime koos sõbrannaga suurde küüni  heinapakke vastu võtma - järgmine päev pidi vihmale kiskuma ja hein oleks untsu läinud. Nõustusime. Koormad muudkui tulid ja tulid ning olime üsna nõrkenud. Brigadir vaatas, et nii ei lähe ja mõne aja pärast tuli tagasi bussitäie spordilaagri poistega.  Nii ma I. ja teistega tutvusin. I. joonistas väga hästi. Kord tuli ta mu sünnipäevale. Pakast oli 20 kraadi ümber. Koolis oli suusaspordipäev. Mäletan, kuidas ta seisis mäenõlval, pikk ja tugev - käes lilled ja tort... palja peaga, ootas mind. Koju jõudes, andis ta mulle üle omajoonistatud kaardi, südame sisse oli jooni

Mu klassivend lahkus igavikku 2.detsembril.  Käisin tema ärasaatmisel. Raske ja valus on. Ja nii kahju oli kokkutulnud klassikaaslastest lahkuda. Kõigil oli.Koos oli kergem.

Õige mitu päeva on hommikune äratus seotud valgusega. Lumi on kohal. Majaümbrus on saginat täis - tihased, värvud, harakad, pasknäärid, isegi üks rähnipoiss... kõik otsivad söögipoolist. Tuisupäeval sain omapärase vaatemängu osaliseks - kaukad olid tuulevarjus, lebades tüünelt oma kohtadel, samal ajal teraselt ümbrust silmas pidades. Üks harakas hüples tormikaitset otsides nende vahele, laua alla. Mõlemad koerad lasid sel rahulikult sündida, jälgides poolsuletud laugude vahelt linnukese teekonda. Harakas oli julgete killast, keksles ettevaatlikult Bonhami toidukausini ja vinnas sealt krõbinaid. Koerte poolt ei mingit reaktsiooni. Vot, milline harmoonia mu sajandivanuses talus! Tunnen end praegu mannetuna. Tuisused ilmad teevad seda vist alati. Esiteks, mul on kohutavalt raske hommikuti sooja teki alt end talli minema sundida. Püüan seda kohustust pidevalt mehe kraesse sokutada.... kuigi meil on kokkulepe, et vähemalt nädalavahetustel teen seda mina. Teiseks, ei viitsi ma ka toas s

Nädalavahetus blogimist jäigi vahele, sest... Jah, tegelikult on mu hing ja süda mõtteist tulvil. Emotsioonide rohkus, tuleb välja, pärsib blogimist. Ma ei saa üle ega ümber netivõõrast ehk vaimolendist, kes kunagi ammu jättis mu blogisse järgmise kommentaari: "...Igaüks oskab armastada, see on sündides kaasa antud. Mõned teevad seda loomu poolest hästi, enamik aga peab uuesti õppima, meelde tuletamine, kuidas armastamine käib. Ja kõik, eranditult kõik, peavad põlema möödunud ja mööda lastud tunnete tules, läbi elama rõõmud ja valud, kukkumised ja tõusmised. Kuni näevad seda ühendavat niiti, mis iga uue kohtumise taga on - sest see on seal. Elu on vahel väga ihne: inimene elab päevi, nädalaid, kuid ja pikki aastaid, ilma ta midagi uut tunneks. Aga kui ta kord ühe ukse avab - tekib ruumis tõeline uputus. Ühel hetkel pole sul otsekui midagi, järgmisel aga enam, kui suudad vastu võtta. Selle uputusega haakumise võime ongi ehk see keeruliseim valiku koht - iial ei või tea

Plaanisin koos sõbratariga päikesreisi, ent kuna mõlematele sobis novembrikuust vaid 1 nädal ja see osutus sügismasenduse eest põgenevate eestlaste poolt väljamüüduks, siis otsutsime alla anda. ... ja ilmselt õieti tegin. Tegelikult vandusin juba kevadel Madeirale reisides, et charteriga enam naljalt sõita ei tahaks. Aga kuda  sügismasendusega? Pole probleemi, muideks. Investeerisin reisiraha hoopis õhksoojuspumpa ja nüüd on kabinet/köök trajektooril liikudes ühtlaselt soe. Ei mingit hommikust pliidikütmist. Välisseade sai kah üsna diskreetse koha ja ei riiva silma. Praegu olen igatahes väga rahul, kaasale meeldib ka, et ei pea hakatust hakkima:) Teiseks leidsin "unustatud vana" ehk kudumise. Lõngade valik on nii suur ja lai ning ühe sallijupi eest küsitud 30 euri sai viimaseks tõukeks. Üks kolleegidest on samuti "käsitööusku" ja kiitis heegeldamise-kudumise mõnu taevani. Laupäeval, pärast Goldbergi variatsioone ja keelpillide sümfooniat, põikasin läbi Sikupi

Ma pole eriline teatrilemb.  Ei teagi, miks, ent juba õige mitu aastat tagasi avastasin, et mul on teatris igav ja ootan kannatamatult, millal tükk lõppeb.  Või siis esimest vaheaega. Et saaks ära minna. Lõpuks sai selgeks, et olen kiindunud vaid black-boxi ja ega ma ennast muuga enam eriti ei kiusa ka:) Viimane tükk, mida vaatamas käisin oli R.A.A.A.M ühenduse poolt lavale toodud "Antigone"`t . Elamus oli tohutu. Etendus toimus noteatri black-boxis. Seekordne etendus on leidnud elukoha Draamateatris.  Läbi häda ja viletsuse (jäin etendusele hiljaks, sest ei leidnud südalinnas parkimist) kohale jõudnud, haakis laval toimuv üpris kiiresti. Tegemist oli Ervin Õunapuu teksti põhjal lavastatud monoetendusega "Soolo". Osatäitjaks Hendrik Toompere . Tekst on lihtne, pikitud erinevatest viidetest, sümbolitest. Kes EÕ loominguga kursis, tunneb referentside näol äratundmisrõõmu ka tema teistele teostele. Kunstnikule omaselt   maalib tekst erinevaid pilte