Kõigest ja ei millestki

https://soundcloud.com/viljandi-guitar-trio/sula Kuulasin mõni aeg tagasi poiste live-salvestisi aastast 2010. Möödunud neljapäeval õnnestus kõiki kolme ja võluvat mänedžeri võõrustada. Pärast õhtusööki kostitati mind nelja uue palaga ("Püssirohi" , "Arranžeering rootsi rahvaviisile...). "Teist on kunstnikud saanud!", oli kõik mida suutsin kosta.

Seekord on tõepoolest kuidagi rahulik pühadeaeg. Suuresti seetõttu, et kalendripäevade kulgemine jätab tööinimesele õige mitu magusat puhkepäeva. Puhkust saab ka alati võtta, seda loomulikult. Ent kuna ma pole eriline jõulu-lemb, siis ei kasuta seda võimalust kunagi. Võtan puhkuse küll, ent aasta alguses, mil (mäe)suusatama siirdun. Paljud ehmatused ja viltuvedamised jäid aasta lõppu, s.h. ka maailmalõpu kartus/ootus. Ja-jaa, mul on üsna mitu dekdentliku mõtlemisega töökaaslast, kelle arvates oleks maailmalõpp äge olnud. Noh, vara veel... Sidemed armsate inimestega ei tohiks veel katkeda. Kuigi.. ühe mu lemmikloomaga nii juhtus , füüsiliselt. Emotsioone ei võta aga keegi. Ja neid on tänavusse aastasse jagunud. Taaskord pole ma enam päris see inimene, kes eelmisel aastal... nagu igal aastal. Õppida olen saanud. Palju. Ja olen tänulik võimaluste eest, mis tulnud ja mille ära olen tundnud. Nii et siis rahu. Saan tüünes õhkkonnas parti hakata küpsetama (sellest ka eilne retsepti et

1.5 kg part, soola, 500g õunu, 2 sibulat, 200g hapukapsaid, 100g rosinaid, 1 klaas vett. Kastmeks 1sl jahu ja 2 sl hapukoort. Puhastatud part pestakse, kuivatatakse ja hõõrutakse seest soolaga. Õunad tükeldatakse ning segatakse hakitud sibula, hapukapsa ja pestud rosinatega. Part täidetakse tihkelt ja avaus õmmeldakse kinni või kinnitatakse hambaorkidega. Tõstetakse äärisega pannile, vesi valatakse juurde ja küpsetatakse praeahjus, aeg-ajalt kastetakse praeleemega. Kui praad on valmis, tõstetakse see vaagnale ja tükeldatakse. Leemest valmistatakse kaste, lisades hapukoorega segatud jahu ja keetes 3 - 5 minutit Retsept on pärit toidutare.ee http://www.toidutare.ee/retsept.php?id=1576 Enne ahju panemist määrida part võiga ja katta panni küpsetusfooliumiga, et part ahjus küpsedes väga ära ei kuivaks. Küpsetada 180 C juures. Küpsemise käigus kasta parti fooliumi alt praeleemega. Küpsetuse lõpus eemaldada foolium, keerata ahju temperatuuri 250C peale ja lasta pardil ahjus p

Vist J.-P. Sartre on öelnud, et "...Põrgu - see on teised inimesed..." Minu jaoks on kõige põrgulikumad hetked seotud lähedas(t)e inimes(t)ega. Kõige taevlikumad ka. Miks see nii on, et tohutu raske on lähedase inimese sigadusi mittesallida?  Kui kõik on nii ilmselt selge niigi... Miks on nii, et ma tunnen end hoopis ise süüdi... et ärritusin või ei osanud sigadusi ennetada? Ja samas tunda, kui väga väsinud ma sellest põrgust vahest olen... ja tegelikult ei ole mõtet. Või on siiski? Sellised tundmused on tõeline põrgu... Väljapääs(e) on, ent kas olen küllalt tugev, et välja murda... Ja kas üksindusest väljamurdmine võib tähendada, et sinna langeb keegi teine. Keegi, kes pole piisavalt tugev, et sellest välja murda. Selles on küsimus.

Olin vast 18.-aastane, kui esimest korda lugesin Mihhail Bulgakovi Meistrit ja Margaritat. Õppisin siis juba ülikoolis. Raamat vapustas.  Olin otsija tollal. Suhtlesin ühe noormehega  - kohtusime, käisime jalutamas, kohvikutes, kirjutasime pikki kirju. Olime tutvunud suvel, mu kodukohas. Käisin koolivaheajal kolhoosis raha teenimas, heinateol. Ühel suveõhtul palus brigadir, et  jääksime koos sõbrannaga suurde küüni  heinapakke vastu võtma - järgmine päev pidi vihmale kiskuma ja hein oleks untsu läinud. Nõustusime. Koormad muudkui tulid ja tulid ning olime üsna nõrkenud. Brigadir vaatas, et nii ei lähe ja mõne aja pärast tuli tagasi bussitäie spordilaagri poistega.  Nii ma I. ja teistega tutvusin. I. joonistas väga hästi. Kord tuli ta mu sünnipäevale. Pakast oli 20 kraadi ümber. Koolis oli suusaspordipäev. Mäletan, kuidas ta seisis mäenõlval, pikk ja tugev - käes lilled ja tort... palja peaga, ootas mind. Koju jõudes, andis ta mulle üle omajoonistatud kaardi, südame sisse oli jooni

Mu klassivend lahkus igavikku 2.detsembril.  Käisin tema ärasaatmisel. Raske ja valus on. Ja nii kahju oli kokkutulnud klassikaaslastest lahkuda. Kõigil oli.Koos oli kergem.