Kõigest ja ei millestki

"Mida-aaaah-aha-haaaaaa..", puhkes mu sõber R. homeeriliselt naerma, kui telefonitsi talle oma uuest liikumisvormist pajatasin. Kusjuures... olin võtnud temalt enne lubaduse, et vot ei tohi naerma hakata, kui sisu avaldan :)No lõpuks igatahes suutis ta uudisega harjuda ja pakkus välja dekadentliku etenduse oma ateljees, tema mängib valgel Gretsch`il ja mina teen plie`sid ja jete`sid ... Niisiis, jah -  tänu headele kolleegidele jõudsin tänavu täiskasvanute balletitundi. Nemad on juba asjaga mõnda aega tegelenud. Uurisin üsna detailsusteni enne "maad", kui julgesin liituda. Ja nüüd olen omadega täiesti sees. Uskumatu, kui mõnus ja sobiv liikumismoodus see on. Muidugi läheb mul veel aega, et kõigega toime tulla nii nagu vaja. Aga paljude asjadega saan ka hakkama. Kaalukaotuse motivatsioon tuleb kuidagi iseenesest. Pärast treeningut puudub igasugune isu toitva ja rasvase järele..  Esialgu püüan käia kahel korral nädalas. Mis mind võlub? + see koht  ... Seal on kadun

Olen viimasel ajal hädas suhtlemisega. Mul on kohati ikka suuri raskusi eneseväljendusega.  Verbaalse võimekuse testimisel (niiapalju, kui elus on vaja miskeid IQ-d mõõtvaid teste teha) olen alati kõrgelt skoorinud. Aga ju siis on mul see oskus suhteliselt ühekülgselt arenenud... Ja egas mul muidu ka nendesse testidesse usku pole. Ütlesin või kirjutasin sobimatuid asju armsale inimesele. Tahtmatult. See on suur vahe... Sest vahest tahangi end otse ja keerutamata väljendada, hoolimata sellest et see kellelegi haiget teeb. Aga sel inimesel on nüüd nii halb ja kui ta mulle seda otse välja ütles, ei osanud leida "õigeid sõnu". Ja ma ei saanud ka koheselt aru, kus on probleemi tuum...    Aga tahaksin. Tegelikult olen ammu täheldanud, et mul enamasti raske teksti, mis peas kihutab, sõnadeks vormida.  Kuidas laulusõnad ütlesidki  - "... ikka jälle  sada mõtet  peas. Ikka jälle tuhat  tunnet reas..."... Ja kui seda kõige on vaja sõrme nipsu peale teha, siis olen

Esmaspäeva hommik algas ärevalt -  kõrgepingerike, voolu taastamine kuni viie tunni kaugusel. Vot kui vähe on tänapäeval vaja, et mugavustega harjunud inimesi tasakaalust välja viia!  Kõik on harjunud teenust saama ja mis peamine - nende osutamine peaks kuudagi võimalikult nähtamatu olema. Nii et riik ei tungiks su ellu. Keeruline, eks ole. Igatahes, jõudu ja energiat nende"elutähtsate teenuste" pakkujatele, mis muud. Igatahes mulle mõjus energia kadumine ka sisemise energiakaoga ja tundsin, et vajan paari päeva, et tööasjadest end täielikult välja lülitada ja keskenduda kodusele elule. Mõeldud-tehtud/taotlus rahuldatud. Eile olin peaasjalikult horisontaalis. Puhkasin. Mul oli imetore nädalavahetus koos vanematega Pärnus spas. Pühapäeval jõudsime ka vennapoja tähtpäeva ehk kooliminekut tähistama. Väikse vahelepõikega Lemmes, meie kohakeses. Vanemad ei olnud enne spasse sattunud ja neile meeldis.  Kõikvõimalikud erinevad saunad, veemõnud... ja õhtune veini mekkimine hotellit

Üks viimaste aegade õhin sai selle nädalaga lõpu. Mõnda aega "toitis"meeli ahvatlus, mida sõber  fb vahendusel jagas. See . Olime juba täiesti valmis 29.augustil kogu värki bukkima. Viimasel hetkel lõime ikkagi kahtlema. Kõige enam tundus tüütuna reisi kaugus ja pikk etteplaneerimise protsess. Seejärel jäi silma üks kruiisi tutvustav klipp, kus kõhukad külastajad vedelesid jacuzzis ja "nautisid" proget. Et äkki on ikkagi talumatu olla viis päeva seltskonnas, mis on ... talumatu :) Põgeneda pole ju kuhugi. Ja... tegelikult ikkagi natuke ei julge ka neid "vanu peere" kuulata/vaadata.  Kuigi...Patrick Moraz`iga koosseisu oleks tahtnud lives näha küll. Niuks. Las jääda niikuis on. Aga täna kõlagu Wakeman. Kooliaasta alguseks. Edit:... ja veel. YES ilma Jon Andersonita, pole õige. Olen tänaseks hetkeks veendunud, et ilma Jon Andreson`ita on see bänd mõttetu.

Enesabi, eskapism... või mis iganes nimetuse sellele postitusele paneksin - kõik tähendaks ikkagi üht ja sedasama. Mõnusat muusikaga kaasaminemist ja koosolemist. Hea, et see pole füüsiline! Sest sellised suhted on kaduvad... Minu hõrk reedeõhtu on alanud!  

Mis pagana värk on meestel muru niitmisega? Miski fetiš vä?! Tulen reede õhtul töölt koju, raske nädal seljataga... enne veel lipsasin ummikutest+poest läbi, hüva õhtusöögi materjalid ja vein ühes... ja tema niidab. Ei tee teist nägugi. Valmistan salati ja risoto. Katan laua. Ei kedagi. Kuratmaeivõi kannatada seda põrinat õues.

Tean, et mitmele blogi lugejale meeldib see teos. Ja lugemine augustis. Olgu ka helindatud versioon siia riputet. Mulle isiklikult lugeja hääl ei meeldi. Lugedes oli "hääl peas" teistsugune. Mitte nii metalne. No aga see on kindlasti minu (tinnituse tõttu kujunenud) kiiks. Head kuulamist!