Kõigest ja ei millestki

Mulle meeldib luksus. Mitte igapäevane luksuses suplemine, vaid aeg-ajalt ....kas enda või kellegi teise poolt millegi erakordse lubamine. "Kellegi teise poolt" - nimetagem seda luksuslikuks kingituseks. Luksus on ju tegelikult suhteline mõiste... Vaikus, aeg, sõpradega koosolemine, vanniskäik - kõik võib teatud kontekstis luksuseks osutuda. Minu jaoks tähendab luksus eelkõige hellitamist iseenda või kellegi teise poolt. Oht ärahellitatud saada on välistatud, sest tegelikult on inimesed piisavalt isekad, selgitamaks välja võimalusi teise inimese hellitamiseks. Vaid need kõige lähedasemad teavad su soove ja unelmaid. Mu tänavuse sünnipäeva märksõnaks oli luksus. Mul on meenutuseks kaasa ja sõbranna poolt kingitud 2 (!) imekaunist hõbesõrmust ja kolleegi kingitud kaelaehe.Tunnen end tõeliselt hellitatuna ja õnnelikuna. Mis on kahtlemata luksus omaette...

Aias ringkäiku tehes märkasin imetillukest ilmselt enesekülvist tulnud võõrasema lillat õiekest. Sillerdas poolkülmununa sambla ja murukamara vahel. Nartsissid ja tulbid on oma varred samuti mulla pinnale lükanud. Varajane kevad? Küllap vist. Taimed tunnevad õige päiksesoojuse ära. Poeg on mõnda aega kodus käimas - proovid jms tegemised hoiavad linnas. Tuur tulekul - 3 nädalat Itaalias - äge. Nokitses boxboardi kallal. Igavesti lahe oli teda kuurialusest "leida" ja  igavesti hea on temaga sõnu(meid) vahetada. Hobude bokse koristades ja sõnnikukäruga talli taha minnes, leidsin lemmikud päevitamast, põlved longus ja lakad tuule käes lehvimas. Mõnus ju - putukaid pole, ninaesist jätkub ja kõikehõlmav muda pole ka veel maad võtnud. Mozart ajab karva - kõik kohad on pikki valgeid "jõhve" täis. Mu must kuradike puges täna kuidagi erilise innuga kaenlasse... paar päeva tagasi ei lasknud normaalselt päitseidki pähe panna. Tegelikult on kuidagi nii läinud, et hobud

Pole korralikult mitu nädalat balletitundides käia saanud. Ja kohe annab tunda - higi voolab, võhma ei jagu ja mõistus on uute harjutuste suhtes tömp. Meil on alanud aastast uus kava, mis tähendab uusi kombinatsioone stange ääres ja keset põrandat. Käte-.jalgade koordinatsioonil on põhirõhk, ent ka täiesti uued painutused. Jalatöö on keeruline. Otsustasin sel nädalavahetusel endale järeleaitamistunni teha. Leidsin hea trillivahendi, küll meesbaleriini esitatud, ent selge ja motiveeriv.Mõlemast jalast. Combod on minu jaoks kõige raskemad. Just kiired kombinatsioonid ja jalavahetused, ilma et rütm aeglustuks. Aga tahan, endiselt tahan!!! Hmm, ja meiega liitus ka üks mees. Hakkan harjuma.

Hõbe on tulnud, et jääda. Seekord oonüksit "võrgutades". Niipea, kui kauniduse sõrme libistasin, sain aru .- a star is born . Autor: Keesi Kapsta

Üks käärimine toimub, mis plahvatuseni viib. Haistan seda juba pikemat aega. Sirbiaana oli vaid  üks  väike osa sellest. Kui on vaja pooli valida, hoian alati tugevamate poole, sest see on minusse sissekodeeritud. Mind võlub ränikõvadus, ehtsus, vahedus ja turvatunne. Ja mulle meeldib, kui öeldakse räigelt, ilustamata välja asju, mis haiget teevad. Ei talu poolpeeretajaid. Vaimustusin vihakirjandusest. Põlvkondade konflikt, milles olen tugevamate poolt.

Kõik põevad ümberringi. Ma ka. Ilmselt siiski külmetasin matustel, kirikus oli päris külm. Avastasin, et nohu leevenduseks on hea ingveritükid ninasõõrmetesse toppida. Kurguvalu vastu aitab aga väike pits haljast enne magamaminekut. Siis saan sooja ja tuleb sügav uni. No ja päeval Strepsils. Naljakas on viina juua sedasi, ravimina. Ja üldse... kuidagi on läinud nii, et alkoholil pole enam see mõju ja võlu, mis vanasti. Pähe kipub kiiresti hakkama ja see ei meeldi mulle enam. Kunagi oli hea abivahend millegi varjutamiseks või varjamiseks. Nüüd  kaifin selget pead ja mõtteid, häirib kui virvendab. Imelikke mõtteid mõtlesin. U tuli miskipärast meelde. Et kui palju ta on mulle õpetanud (omakasupüüdmatult).  Ja kuidas temast vahest puudust tunnen. Tööalaselt. Ja ma ei teagi vist kedagi nii läbinisti ilusat ja ausat inimest,  tööalaselt. Lõpuks mõtlesin, et ega ma teda ju väga hästi tunne. Aga arvan tundvat. Igatahes, põnevaimad ja usutavamad aastad olid kahtlemata siis, kui koostöö

Armas hing lahkus. Äkksurm - infarkt. Aasta esimene kuu pole veel lõppenud, ent mu lähedaste ringist on lahkunud kaks meest. Sugulane kukkus kokku uusaastaööl. Meeste südamed on haiged. Mulle lubati, et sõidetakse veel seitsmekümneselt Alpide kurvilistes kuristikes. Usun seda lubadust rohkem, kui matusetalitusel kuuldud kirikuisa lubadust "igavesele elule  - "....et seeme, mis pandud sügisel idanema ja justkui peaks vahepeal surnult maapõues lebama, tärkab kevadeti elule... Ja nii ka inimene, kes usub - ärkab Isa süles igavesele elule, kui aeg on käes..." Aga milleks igavene elu? Kui seal pole meid, neid ja teda?  Leinajatel on kahtlemata kergem uskuda, et "see ei ole lõpp". Ikkagi. Vihastav ja raske on kuulata kedagi võõrast ja välist selliseid sõnu ütlemas ja lubadusi andmas. Vastutustundetult. Või siis erakordselt jultunult. Sest... kui nii ei ole, oled lihtlabane laste petja. Sada korda hullem kui poliitik. Mina usun mälestustesse, mis elavad k