Kõigest ja ei millestki

Lugu sarjast "ohmulonsellegaseosesniipaljumälestusi" :) Tramm, ratsapolitsei, kurja lilled... Täna õhtul õhtul linnulaulu vahele. Mis siis, et häälematerjal vaid sosistamisele sarnaneb. Võlu on ses loos hoopis mujal.

Einoh, ikka pagana mõnus on hommikuti paljajalu õuemurule astuda,  hommikusööki terrassil nautida, saatjaks sadakeelne linnulaul ja sirelite, õunapuuõite hullutav lõhn.  Praegugi istun võilleõitest pikitud murul, pannkoogid, maasikamoos, kruusis piimakohv, teate ju küll... Tänavuse ja eelmiste kevadete kuumarekordid on löödud. Õues peenraid rohides tunneb iga rakuga, kuidas päike järjest intensiivsemaks muutub, 30 plusskraadi on juba paar päeva termomeetris püsinud. Aga see kõik on lihtsalt jumalik! Vanad õunapuud ja kuused pakuvad mõnusat varju, maja ümbritsevate koplite tõttu ei seisa õhk, vaid kerge "briis" on koguaeg jahutamas. Vanad palgid ja maakivid on jaheduse talletanud ja toapoolel on õhku küllaga. Ma ei suuda selliste päevade öödel magada. Ei raatsi unne vajuda, sest.... tahaks kõike veel natuke ja veel natuke. Kastan ja piserdan.  Jalutan koeri, kaugelt üle südaöö... Seisan hobudega lummatult koplis, sest ka nemad ei raatsi veel talli tulla. Ei va

Need (laulu)sõnad...!

Naistele on välimus ja väljanägemine alati tähtis. Kes vastupidist väidab, valetab iseendale. Lihtsalt, arusaamad "ilusast väljanägemisest" on erinevad. Enesekaunistamine on viimastel kümnenditel üsna suure hüppe teinud võrreldes mu noorusaegsega. Sellise tõdemuseni jõudsin alles kuu aega tagasi... Kõikvõimalikud tattood (püsimeik), juuksepikendused, geelküüned, täitesüstid, ilulõikused, jne jne. Nimekiri enesetuunimiseks tundub olevat lõputu.Rääkimata end kaunistaavatest meestest (habemega naiseks jne). Ütlen kohe ära, et olen selle poolt, mis silma ei riiva. Kui midagi on väga ekstreemselt esiplaanil, siis see mõjub minu jaoks pigem vulgaarse kui ilusana. Niiet, olin ja olen pigem konservatiivne ilutoodete tarbija. Ikkagi... viimastel aastatel olen tõsiselt mõelnud silmalaugude operatsioonile, aga lõplik otsus on  ikkagi liiva jooksnud. Isegi konsultatsiooni pole julgenud minna. Kaudselt olen ka aru saanud, et hetkeline meelolu (operatsioonile minna) on seotu

Üsna alguses olen. Ega sellest raamatust olegi mul võimalik kunagi kokkuvõtet kirjutada. Ei oskaks. Neelan ja mälun end tasapisi sõnadest (ja sõnatagustest) läbi. "( eelnenud  lõigus on jutt masina mälust veatöötlemise protsessis, H .)...  Etem kui päris mälu, sest too õpib ehk ränga drilli hinnaga küll meeles pidama, aga mitte unustama..." Kunagise suurblogija Ramloffi kirjutistest on jäänud meelde arutelud ratsionaalsest ja irratsionaalsest mõtteviisist. Mitmed Umberto Eco raamatud tegelevad sarnase temaatikaga. Mis aga kogu kaadervärgi müstilisse nihkesse keerab on arusaam, et kunagi pole selget jagunemist ja rollide jaotumist. Üks element võib olla nii see, kui teine luues uusi paradigmasid ja mudeleid mõtlemises. Selle eripära taipamine on ka põhjus, miks ma mõni aeg tagasi otsustasin mitte laskuda vaidlustesse, mis juhitud ratsionaalsest või irratsionaalsest mõttemudelist. Seda eelkõige juhtudel, kui ma inimesi tegelikult ei tunne. Sest kunagi ei tea

Uue (pole veel ju aastatki täis!) liikumisharrastusega seoses meenus mu varasem ... seda ei saagi tegelikult  "harrastuseks"  nimetada. Olin nimelt "paljutõotav" noorsportlane kergejõustikus. Treenisin vahepeal suisa 2 korda päevas. Põhialadeks sprindid, tõkkejooks ja kaugushüpe. Mulle meeldis... õigemini, see oli elustiil. Treeningud ei tundunud mitte kunagi tüütud, igavad või rasked. Võtsin seda kõike tollal pigem kui mängu? Tulemused olid kiired tulema - ei olnud ühtegi võistlust, kust tühja käega koju oleksin tulnud.Rekordid. Kutse liidu noortelaagrisse ja spartakiaadile. Nojah, ja treener - tõeline eeskuju ja autoriteet! Kiitis mind moel, mis mind end erilise ja kordumatuna tundma pani. Oskas oma ametit parimas tähenduses.  Mis juhtus? Juhtus see, et treener osutus ka "paljutõotavaks" ja ta siirdus aspirantuuriõpingutele. See oli tohutu löök mulle, olime hakanud treeninguid tegema suunal "seitsmevõistlus". Tuli uus. Tema eesmärk oli t

Sel nädalal lahkus omanäolisemaid kirjanikke. Mees, kelle nime õigesti hääldamisega pole täna ükski kuuldud raadiojaam hakkama saanud... Ega ma teda palju pole lugenud, vaid nn põhiteoseid. Naljakas, ent tema loomingu puhul ei saagi vist küsida, et milline raamat rohkem meeldis. Kõik on omaette tervikud ja nihkega, läbivaks jooneks detaili ja kujundite rohke päriselu, mida väheolulise faktina lõpetab surm. Surm on tema teostes olnud tähtsusetu, normaalne asjade kulg. Konstateering, mitte traagika. Tema tegelased surevad nii muuseas, mööda minnes... nii, et vahest jääb tähelepanematusest suisa märkamata. Aga kuidas nad elavad! Vaat armastus on GGM-il olulisel kohal. Armastusest ja vastuarmastuse puudumisest tulenev traagika on traagikate traagika või siis vähemalt tragikoomika. Võrratu sõnakunstnik ja loo jutustaja.  „…äkki ehmatas kaptenit kahtlus, et võib-olla on otsatu hoopis elu ja mitte surm” (Gabriel García Márqueze  "Arrmastus koolera ajal".