Kõigest ja ei millestki

Jäin pärast ühte SK postituse lugemist mõttesse. Mulle pole eales ükski mees öelnud, et tahab minuga last. Igasuguseid asju on öeldud, ent seda mitte. Usutavasti teeks sellised sõnad ärevaks. Võib-olla isegi põgenejaks... Lihtsalt, ma vist pole väga "lasteinimene". Mitte et mulle lapsed ei meeldiks. Aga ma pole endale julgenud kunagi rohkem kui ühte soovida. Sest just vaid ühe eest arvasin end olevat suuteline vastutama. Eks igaüks tunneta oma jõudu... Ja laps lihtsalt saabus, küll ilma kokkuleppimata, ent oodatult... Võib-olla on ka mehed mu elus alateadlikult tunnetanud, et ma pole see tüüp, kellele neid sõnu öelda... Kuigi jah, selline väljaütlemine mõjuks kahtlemata erutavalt...enesetunnet kõditavalt, pööraselt. Hmm... ja mu oma Ema oli pisut solvunud. Ei suutnud teda "õigel päeval" telefonitsi tabada(olin sõbra sünnipäeval Pärnus).  Sel aastal ei saatnud ka lilletervitust. Kohale minemisest rääkimata. Ma ei teagi... sellised traditsioonid tekitavad min

Mul on uus soeng. Tume ja lühike. Mulle meeldib, sest see olen mina... Blondeerinud olen miski 10 aastat ja see ikkagi ei olnud väga minulik, mõistsin seda taastunud brünetina. Ja siis... möödunud paari kuuga olen 7 kg kergem. Jah, tean et natsa paljuvõitu olen kergenenud, ent ma ei saa miskit parata - soov sügiseks varvaskingadele tõusta on nii suur... Pealegi, kuidagi uskumatult kergelt läheb.  Suisa tähelepandamatult, v.a. et balletikaaslased märkasid muudatust juba esimese 3 kg kadumisel. Trikoovoorud ju. Täna aga ütles üks mu meeskolleeg,kes paar nädalat puhkusereisil viibis, et ei tundnud mind selja tagant ära... et mida ma ometi teen, et nii lühikese ajaga muutunud olen.  Mis ja kuidas? Vähendasin lihtsalt toidukoguseid, teisisõnu - lihtsalt ei unusta end sööma. Nojah, magusat ei tarbi peale mee suurt miskit ja üleüldse, püüan mitte lihtsalt kõhtu täita, vaid naudin erinevaid maitseid. Siit ja sealt natuke.   TAI leht oli ka suuresti abiks. Vaid esimene nädal oli

Öeldakse, et pilguga saab tappa (tappev pilk). Üledramatiseerimine, olen endamisi mõelnud... Ei  tähenda see väljend suurt midagi. Aga tegelikult saab. Näiteks tunde(d). Laisk tavapärasus tuleb asemele... hariliku pliiatsiga sirgeldatud, kustutamisvõimalusega. Lootusetus... Kogu fluidum hajub ja jõuab kohale reaalsuse mõttetus ja piiratus oma kohutavas ilus ning selguses. Teadmine ja arusaam, et oled vahend.

Aprillivihm+Chopin`i nokturnid+Pollini= kes neid suudaks lahuta.. Vihmasabin võtab kohati valsi taktimõõdu nagu nokturnis. Seletamatu igatsus ja ootus. Värskus. Igakord aprillis.

Viimasel ajal kriibib mind siin-seal silma jäänud inimeste mõtted virisemisest, vingumisest jms. Mis vingud või virised - kannata ära! - seda korratakse nagu mingit mantrat. Minu jaoks isiklikult on virisemine, halisemine, vingumine jne jne vägagi teraapilised tegevused. Puhastava toimega. Kui ikka võtta üks uppiläinud päev kätte ja vinguda südamest... tunda enda mannetust. Niikaua kui vajan.  Kas pole see vaimset hügieeni arvesse võttes tervendav?! Ja tõttöelda virisemise negatiivne tähendus ongi kummaline. Sobilik vaid karikeerimiseks ... no nagu omaaegses  Sojuzmultfilmis "Oh ja Ah matkal", vms.  "Virisemise" asemel võiks üldsegi kasutada sõna "kurtmine", millel hinnanguline väärtus puudub. Kurtmine on dialoog ja eeldab kuulamisoskust. Niisamuti peaks eeldama ka virisemine/halisemine/vingumine kuulamisoskust. Teise inimese virisejaks tembeldamine on ju  halvamaiguline... (kiir)hinnanguline. Seega, need kes teisi virisejateks-vingujateks titulee

Marju Kuudi esitatud Raagus sõnade puhul tunnetan alati - mõned esitused võiks "külmutada" ja kristalliseeruda. Sest ühelgi kordajal ei õnnestu enamat anda ja öelda.