Kõigest ja ei millestki

Siit-sealt jäi silma, et blogiauhindade jagamine toimus või miskit sellist. Kõlab reliktina, ent mõnes mõttes siiski tore, et blogijaid ja lugejaid endiselt jagub. Blogimine on tulnud, et jääda. Usun seda.  Mis siis, et vahepeal on lõivu makstud orkutile, twitterile ja kõige enam vast  fb-le. Endalegi ülaltusena olen bloginud juba 8 aastat. Fb pealiskaudsus ja üha uueneva  info küllus pole minu jaoks.  Tunnetan järjest enam, et mulle meeldib rohkem blogi lugeda (kirjutada), kui samu asju fb-s teha. On perioode, kus kirjutamine ei istu, ent teiste postitustesse ikka kiikan. Vaatan, kuidas Thela aed õilmitseb. Ja kui laiskushoog (sh mõttelaiskus) peal, siis mõjuvad tema kirjutised toniseerivalt, liikumapanevalt. Ummamuudut loen ja mõtlen kaasa. Postitusi on küll üsna harva, ent see vist ka sobib. Nihilisti tellimisest seetõttu loobusin  - sagedase voolu tõttu lihtsalt ei jaksanud enam feed i avadagi... Nüüd tellin vaid HP postitusi. Triangel on mu "vana hea", endiselt

Ikka õige mitu päeva olen tahtnud teda kuulata. Midagi on vahele tulnud ja pole vastav häälestus. Aga eile jagas hea sõber jagas FB-s   seda postitust (ettevaatust, üsna  kummaline lausestus!) ja täna on aeg küps. Just varajase Goldbergi variatsioonide jaoks. On valgete ööde aeg ja ma ei saa und. Nii nagu Goldberg`ki :)

Häid suvepühi kõigile blogilugejatele! Olgem eurooplased, saagem kreeklasteks;)!

Plaanime tüdrukutega iga-aastast matka saareriiki.  Olen segaduses, sest ei oska veel tänase hetkeni otsustada, kas tahan sinna  jääda pikemaks ajaks või mitte.See sõltub nii mitmest asjaolust ja eelkõige muutlikust meelest. Aga õnneks olen sedavõrd sõltumatu oma otsustes, et ei vaeva sellega pead. Kujuneb nagu kujuneb. Lihtsalt kulgen, sest puhkus paistab otse ees.  Mõned kuupäevad on veel "paigas". Klassikokkutulek, näiteks. Ent üldiselt... ei midagi kindlat.  Puhkus ongi plaanivaba. Sestap ei suudaks ma näiteks eales suvepuhkuse ajal kusagile reisida. Sest see tähendab plaani, kohustust end lennujaamast - lennujaama vedada. Kellaaja täpsusega.  Mulle meeldib puhkuse ajal unustada aeg ja rutt. Ja ilmastik pole ka üldse teema. Vaid valesti valitud riietus.Pole minust kliimapagulast. Mulle meeldib igasugune ilm.  Näis, mis plaanid Ilmataadil, eks sätin tema järgi toiminguid ja käike.

Tahan sinna kindlasti tagasi minna. Uskumatu väega linn. Uhkelt segane ja varjatud võludega. Selles loos avatakse pisut saladuseloori.

Jälle.  Põhjus on teada.  Ma ei saa seda siia kirjutada, sest see on kole. Mulle ei meeldi koleasjad- ja elud ja väikesed südamed, kuhu vähe mahub. Pettumus. Enesehaletsus.  Kadestan ilusnaljakaid seiku.  Näiteks ühe pooltuttava postitust oma kaaslase fb seinal - let me love you. Nii kole on kedagi enda ligidale lasta selleks, et teda varsti välja rookida.  Kogu täie, päramistega.  Aga ma ei saa enda sisetunde vastu ja lahkun saarelt. Elu on julgete päralt.

Mulle meeldib ja sobib, kui omavahel jagatakse parimat. Sõna otseses mõttes sulan ja armastan siis, kui seda tunnetan.  Olgu selleks siis palukesed, muusika, hetked, tunded... Äratundmine on innustav ja edasiviiv. Võib ju mõelda, et mis seal ikka rasket... tehtav ju. Aga pole nii. Siinkohal tulevadki mängu inimese loomus ja harjumused. Kui soovid jagada parimat, siis see tähendab eeltööd ja olemist... nägemise ja kuulamisoskust, kasvatust, kasvamist ses suunas. Ka "geneetilist koodi", ilmselt. Kõigile polegi seda antud. Ja ei loe siinkohal ei Jungi ega Freud` i klassifikatsioonid. Rääkimata primitiivsematest tõlgendustest. Ja pole mõtet anuda, nõuda, tahta eksitavat. Jagajaid ongi ääretult vähe. Jagajale ei tohiks kunagi vaid näpud, tühjad pihud jääda ... jagamiseks on vaja vähemalt kahte. Kõik sõltub kuulmise-, nägemise- ja tajumisoskusest. Miskipärast peetakse parima jagamiseks kinkimist...olgu siis lillede, mingite esemete jm materiaalse näol. Mi