Kõigest ja ei millestki

Olen sõpruse teemal ennegi kirjutanud siin ja siin . Muudatused isiklikus elus on taaskord aidanud mõista sõpruse põhiolemust. Ei mingit kibestumist. Küll aga (küünilist?) arusaama, et aja kokkuhoiu mõttes eiran edaspidi teatud "sõprade" telefonikõnesid või kontaktivõtte.  Aega on ju kõigil vähe. Nostalgia jaoks on ka oma aeg. Kitsalt piiritletud ja loomulikult jääb alati võimalus juhuslikeks kohtumisteks kusagil kaubanduskeskuses, turul või mujal. 5-minutilised jutukesed stiilis kuidasläheb?missateed?  Iseend teades, pigem väldin  taolisi kohtumisi. Kuigi... ajapikku olen õppinud neidki haldama ja ei tee lollusi, a la andnud lubadusi kusagile kohvi jooma ja "usalduslikke" jutuajamisi  pidama minna. Rääkisime ükspäev sõpruse teemal. Tema sõnul ongi üsna tavapärane, et muutunud elukorraldusega kaasnevad ka uued sõbrad, tutvusringkond. Ikkagi, on tal 1 kindel (lapsepõlve)sõber, kes on aja- katsumustele vastu pidanud. Kellega aeg-ajalt telefonitsi suheldaks j

Klõpsisin pildid teemal "enne ja nüüd".  Praegu päris hea vaadata, mis tehtud. Talu ehitusaasta on 1892. Ehitaja sõnul on ta vahepeal osaliselt põlenud ja uuesti üles ehitatud. Renoveerimistööd kestsid 6 aastat ja algasid 2002. Ikka niimoodi, et järk-järgult, kui üks tuba või nurgatagune sai valmis, siis kolisime jälle edasi.  Vesi sisse ja solk välja  olid esimesed tegevused. Palki tuli  kohati aknani välja vahetada. Vundament valada. Kõdunemisprotsess isoleerida. Kõik kommunikatsioonid tänapäevastada... Nüüdseks on tänu peremehele täieliku uuenduskuuri saanud ka saunamaja (2014) ja muidugi ka tall (2007). Katuse ja voodri vahetus oli 2003.a eesmärk - katusemeistrid olid pärit Arukülast, kusagil on olemas ka pilt. Ent põhiline ehitaja ja abiline oli Georg, kes tegi ja oskas kõike. Interneti abil leitud, liitus ehitustöödega juba 2002.a ja lõpetas 2007.a talliehitusega. Oluline objekt oli ka kaukakindla aia ehitamine, mis tähendab seda, et ca 3000 m2 on piiratud 0,5m ai

Tegelikult on ju nii, et kui end niiskuskindlalt riidesse panna, pole ilmal ega olemisel häda midagi. Sellegipoolest passisin eile peaaegu kogu päeva toas. Kolisin talu kõige kaugemasse soppi (tee suhtes) ja tundsin end hästi. Vahetasin blogi kujunduse välja (kuidas meeldib?), tegelesin tööasjadega, mõtlesin muuhulgas ka Linnu tulevikule. Esmaspäeval koguneme reederitega ja asume tekki lihvima, värvima. Tõstuk-kraana on vaja tellida ja Lind korraks vaja ka välja tõsta, et kõhualuse habeme eemaldada saaksime. Kihnu merepeole plaanime seilata, kui ilm vähegi soosib. Õhtupoole aktiviseerusin sedavõrd, et askeldasin väiksemaid aia- ja tallitoimetusi, õues. Kuidagi nii on paika loksunud, et kui tema on tööl, olen mina talus. Tundub, et selline elukorraldus sobib kõigile. Vaatasin üle hulga aja ka ühe filmi ära - A Bigger Splash.   Soovitan soojalt - võrratud näitlejad, operaatoritöö, süžee. Tilda elegantsed kostüümid on juba omaette vaatamisväärsus. Jah, kui palju jääb segadust õhku lõ

"Mu piibel " on mõnda aega unaruses olnud. Üks teine raamat laiutas ta peal. Täna hommikul, eilsest sünnipäevpeost toibununa tundsin tungivat vajadust vaadata, mis saab . Näpp sattus leheküljele 211 ja tänase päeva sõnum on järgmine: Homunkulus: Mis arvab Thales? Thales: Kõiges tasakaal on looduses - sa ära riku seda. Teod väikesed on seltsis väikestega, suur väikesest saab suurte naal. Seal mustad toonekureparved, et õiendada iidset arvet,  on läinud sõjateedele. Neil nokk on terav, küüs on vahe,  ja nagu surmakülvav rahe nad langevad pügmeedele. Kord vaikses tiigis üleöö need tegid hirmsa kuritöö. Kuid nende laastav nooltesadu ka neile endile toob kadu,  sest pärast rasket veresüüd kõik linnud vihkavad neid nüüd. Kõik kihab nagu hiigelkatel. Mis aitab piik ja kilp ja nool? Nüüd daktüleil ja sipelgatel kaos, paanika on igal pool. Anaxagoras (vaikib pisut, siis pidulikult): Ma kiitsin seni allmaailma,  nüü

Võtsime kätte ja sõitsime jaanide paiku ära.  Ühegi plaanita.  Lihtsalt vaatasime ilmakaardilt järgi, et kus maalapil võiksime päikest kohata. Enne läksime Tormilinnult läbi ja võtsime telgi ja magamiskotid. Esimesel õhtul jõudsime Puise ninasse. Maailma kauneim vaade! Sõime puhkemajas suitsukala saia, jõime vahukohvi ja mekkisime vana tallinnat.  Siis maandusime Topul. Alguses ehmatasin - nii palju rahvast! Paarkümmend inimest. Aga kõik olid muhedad tuule- ja veeinimesed. Muusika ei mänginud ja mõnusalt mahe olemine. Paar tuttavat inimest ja mõned uued tuttavad. Nuusutasime värskelt veesatud puidust mootorpaati. Vahetasime reisimuljeid ja mereelamusi. Sorts head rose`d. Süüa ei tahtnudki. Uni kadakate vahel oli kosutav...mulle väga meeldib telgis magada.  Hommikul tundsin tohutut vajadust edasiminekuks, tema ka. Kinnitasime Haapsalus keha (mm.. kui hea omlett) ja võtsime suuna Lõuna-Eestisse. Vihma ladistas aeg-ajalt. Häädemeestel tegime peatuse. Käisime mu es

I got sunshine in my stomach... Täna sõidavad kallurid endiselt. Jube hea oleks vallaametnikel, kui inimesi üldse ei oleks. Kallurid saaksid vabalt sõita igalpool. Ja nemad saaksid rahulikult ehitada kergliiklusteid.

Just praegu avastasin, mis on Caspar Friedrich David`i maalil aknast väljaspool. Vahest on kõik vastused käeulatuses. Imede-ime. Üks niidiots viib teiseni. Aitäh! Aitäh, helde härra! Pilt pärineb siit.