Kõigest ja ei millestki

.... see mõte jäi kõlama T.Õ. "Palgast", lõppsõnumi(te)st.  Eile askeldasin aias ja kuulsin kummalisi helisid.  Tuttavlikke, tegelikult. Ent läks aega, et kohale jõuaks.  Kanakulli paar õpetas lendamist. Üks poju tundus vaid olevat. Vanapaar sõudis ta kohal ja tema tegi püüdlikult samu ringe. Tiivad veel nõrgad ja löögid sagedasemad kui vanematel, ent ta sai kenasti hakkama. Võidukas ja heakskiitev kiuksumine saatjaks. Süda rõõmustas  - metsikult ilus!  Tallipääsukesed hoidsid kodu lähedale ja kodukanad kirsipadrikusse. 

  Loen juba pikemat aega Uku Masingu "Mälestusi taimedest". See raamat ei anna end üldse "lihtsalt kätte".  Loed-loed ja märkad, et U.M. teemaarendus on tekitanud hoopis uusi (meta)teemasid. Siis tuleb jälle mitu sammu tagasi kerida. Olen seetõttu juba raamatukoguvõlglaste nimekirjas… Ta kirjutab kullekuppudest. Tegelikult kirjutab ta paljudest muudest taimedest ka ja eelkõige taimede eripäradest kasvukoha valikul. Põhja-Eesti taimestik erineb sootuks Lõuna-Eesti omadest. Tjah, pole mandri-Eestis ringi rännates sellesse süüvinud. Saartel küll. Seal märkab taimestiku erinevust koheselt. Taimede abil mäletan terveid maailmu. Minu lapsepõlv möödus Lõuna-Eestis ja seetõttu on  näiteks "muulukas" minu jaoks võõrsõna. Esimesi muulukaid saingi alles hiljaaegu, Hiiumaal. Sattusin muulukavälule ja maiustasin isu täis. Mu lapsepõlveraiesmikel neid ei kasvanud. Nagu paljusid teisi taimi.  Kullerkuppegi oli vähevõitu. Varsakapju, sinililli, ülaseid, paiselehti, nurmen

Võtangi ette.   Mis siis, et on sellised ajad... Minu aeg ja unistus.  Õigupoolest, ei oska ma end praeguse ajaga kuidagi suhestada. Üsna kaua aega juba. Mu maailm on väga väikeseks sulanud või õigemini, kontsentreerunud.  Silmapiir on selge, lame. Muideks, ongi lame - tõdesin juba siis, kui kaugel ja kaua purjetasin... Ringina plaanitud teekond on praktiliselt võimatu, eriti kui krüssata.  Inimene plaanib, tuul juhib.   Ilus unistus seegi - jätta ühel päeval kõik ja taaskord minna edasi, edasi ja edasi. Aga praegu olen õhevil. Mu kirjavahetusse on ilmunud palju uusi mõisteid: geoalus, arhitektuurne vaade,  eelprojekt, plaatvundament, ehitusluba jne. Püüan end kurssi viia ja aru saada. Põnev aeg. Küsisin isegi FB-st nõu ja saingi ja kui head! Selgus, et naisi-ehitajaid on teisigi. Mis siis, et elu jooksul olen haamrit pidanud väga vähe käes hoidma. Ja kirvest. Akutrelli mitte kunagi.

Täna sattus sõrm lehkeüljele 249. Lynkeus: ...Kui troonil istuma end sead, siis kohe painutavad pead su ees, oh naistest ilusaim, nii taip kui rikkus, võim ja vaim. Kõik aarded siia kannan ma, kõik sulle ära annan ma. Mis varandus näis eile veel - mis tähtsus on sel meile veel? Nüüd ainult kross on kõige hind. Ah emand, alles siis, kui mind sul lahked pilgud puutuvad, taas aarded aardeiks muutuvad. -Johann Wolfgang Goethe- Tõlkinud August Sang

 Öökapi raamatud. Mul ei ole neid üldse palju. Üks korraga.Viimastel kümnenditel (oh, kui palju aastaid!) on olnud nii (kahanevas järjekorras): Sogyal Rinpoche "Tiibeti raamat elust ja surmast" Johan Wolfgang von Goethe "Faust" Jaan Kaplinski "Õhtu toob tagasi kõik" Kui ilusasti kirjutab Tõnu Õnnepalu   Mäletan, et kui raamatuke kümmekond aastat tagasi mu öökapile ilmus, oli sügis. Vist novembrikuu. Selles öösiniste kaantega kogumikus on kevade.  Igavene. Igas reas. Ja Bullerby lapsed. Öö tuleb, lapsed magavad, vaikus tuleb tagasi, ma ei tea kust- küllap sügavalt alt ja ülevalt kõrgelt. Vaikus lööb kõrvades kumisema. Valge Tara naeratus postkaardil on selgem ja värvid ta ümber kirkamad. Selle naeratuse paistel viivitan veel ja kirjutan mõne rea. Nendest ridadest ma mingis mõttes ju elan. Sellest naeratusest (teises mõttes) ka. Illustratsioon Mari Kaarma (J. Kaplinski "Õhtu toob tagasi kõik")

Tõnu Õnnepalu saatesari Klassikaraadios tõi meelde "hästi äraunustatud vana"-klassikalise muusika.  Meenus, et olen miskipärast muusikakuulamisest võõrdunud. Jah, muidugi... taustal mängib ju ikka. Aga analüüsides, erinevaid registreid läbi võttes...sedasi pole ma tükk aega enam klassikat kuulanud.  Äratundmine tuli, kui kuulasin 1. saadet Ernst Ennost. Fragmendid J.S.Bachi re-minoor kontserdist pani sõnad eriliselt särama ja lisasid sügavust. Sisekõrv läks kikki :) Teatud muusikateoste osade ja taktidega meenuvad kogetud hetked ja tundmused, mis valdasid palju aega tagasi.  Kuulan jälle, eelkõige oma lemmikuid. Püüan ka uut avastada.

Sel hooajal olen ette võtnud lillepeenarde korrastamise. See on suuremat sorti ettevõtmine, mille käigus tõmban labidateraga maha piirjoone, seejärel eemaldan murukamara, vean mättad paljanduma hakkava keldrimäe peale, tirin peenrasse uue täidise ja lõpuks paigaldan peenrale piirde.  Lause tuli pikk, aga seda on ka töö. Rassin juba kolmandat nädalat - mul on igasse päeva (v.a. nädalavahetus) oma normitöö - 3 kärutäit mättaid ja 3 täidist. Silmaga hinnates on jäänud veel 3 päeva jagu tegemist ühele peenrale. Kui olen eriti tubli ja kui jahedad kevadilmad ei luba veel istutustöödega alustada, siis jõuan vast ka teise peenra sama meetodiga ära teha.  Kogu tegevuse tingis see, et mu püsikud on kenasti paljunema hakanud ja sooviksid endile õhku ja ruumi juurde. Mu aed ei ole kultuurtaimedest pungil. Vastupidi - mulle väga meeldib sammal - kui imelised varjud tekivad hommiku ja õhtupäikeses! Ja kui hea on sel paljajalu astuda! Meenub J. Toominga "Põrgupõhja uus Vanapagan" ja Juula