Nojah, mina olen see Eriti Naiivne Naine, kes usub ja on endale kreedoks võtnud, et kõik lapsed võiksid/peaksid sündima armastusest.
Millega mõõta armastust?
Kas maksudega? Kas laste arvukusega?
Ei seda tea...
Ehk siis - pole mõistlik mõõta mõõdetamatut, maksustamisest rääkimata.
Defineeritagu "armastus" ja "armastuse viljad". Isegi sõna "laps" definitsioon vajab sellisel juhul täiendamist.
Minu "laps" on 20-aastane. Huvitav, kas oleksin riiklikus tähenduses "lastetu" või "lapsega"?
Mähkmeid nagu enam ei osta.
Millega mõõta armastust?
Kas maksudega? Kas laste arvukusega?
Ei seda tea...
Ehk siis - pole mõistlik mõõta mõõdetamatut, maksustamisest rääkimata.
Defineeritagu "armastus" ja "armastuse viljad". Isegi sõna "laps" definitsioon vajab sellisel juhul täiendamist.
Minu "laps" on 20-aastane. Huvitav, kas oleksin riiklikus tähenduses "lastetu" või "lapsega"?
Mähkmeid nagu enam ei osta.
Comments
riiklikus plaanis loomulikult lastetu, sest nagu laps 16 aastaseks saab, nii lõpetatakse lastetoetuse maksmine juhul kui noor ei õpi. ja pere nooremate laste toetused lähtuvad sellest.
lastekaks muutud uuesti sii, kui pensioni arvestamiseks läheb.
Aga tegelikult vist ehmatab inimesi kõige enam see nimi ise?
Samas pole ju vahet, mil moel seda sotsiaalpoliitikat teostatakse - kas võetakse neilt, kel pole lapsi või antakse neile, kel on lapsi (noh nii päris kirvega öeldes).
Ma toetan lähenemist, et normaalses ühiskonnas toimib teataval määral solidaarsuspõhimõte ning toetatakse tugevamate arvelt nõrgemaid - vanureid, lapsi, haigeid... Seda, KUIDAS seda tehakse, ei saagi ette kirjutada :) Ilmselt on oluline ka see, mida ühiskond aktsepteerib - lastetusmaks tekitab teemasid küll, samas tulumaksusoodustus lastega peredele ei tekitanud üldse olulist kära. Miks siis lastetud ei kisanud ,et oot, miks peaks iga lapse pealt üle 5000 krooni tagasi saama? ;) Nüüd võeti see ära... aga toimis ta ju üsna samamoodi nagu see oletatav lastetusmaks - eristati neid, kel on lapsi nendest, kel pole :) Järgi mõeldes toetan mina ka pigem maksusoodustust lastega perdele lastetusmaksu asemel. Põhimõtteliselt. Samas tegelikult mõistan ka vajadust mitterahaliseks toetamiseks - ringirahade teema on sootuks vajunud, aga just toetust laste arendamise osas võiks viljeleda küll. Siis ei lähe need rahad lihtsalt toidukorvi (selle kompenseerimiseks häda korral on teised meetmed), vaid kindlalt otse lastele ja nende arendamise kaudu ju kogu ühiskonnale :)
Ja ma võin korrata oma blogis öeldut, et mul ei ole mitte midagi solidaarsuse vastu ega ka mitte lasterikaste inimeste soodustuste vastu, aga ma arvan, et riik ei peaks minu elu valikuid ja sellega seoses ka millegi puudumist maksustama.
See, kas inimesel on lapsi või mitte, on liiga sügavalt isiklik asi.
See, et lapsed peaksid sündima armastusest kõlab väga ilusasti. KUID millisest armastusest? Kas enesearmastusest, ülisuurest ,,armumisest,, mis täna on ja homme juba õhkuhaihtunud või armastusest, mis muutub lahutuse korral tihti hoopis vihkamiseks(nende vahel pidi ju ainult üks samm olema? Või hoopis lastearmastusest- kui ka pole sobivat meest...niiiiii armastan lapsi ja kasvõi lähen silmad kinni ja Inglismaale mõeldakse, et lõpuks see armastus saaks minus realiseeruma?
Kas lapse isa elu jooksul armastuse järel vihkama hakatakse võin (on oht) hakata vihkama ka last, eriti kui ta on enamvähem isa koopia nii hingelt, kehalt kui vaimult? KAS võin armastada ka vägistajalt saadud last, milles siis laps süüdi on ja pool on ju ikkagi minust? Ja kui ma armastan oma elu jooksul väga tugevalt kümneid mehi, kas siis võiksin neile kõigile ka armastuse viljad kinkida? On see ühiskonnas heakskiitu leidev armastuse väljendus... ;)
Küsimusi rohkem kui vastuseid, nagu ikka.
Maksukatel on juba kord selline, kust kõikidele ühiskonnagruppidele peaks jaguma.
Lapsega või lasteta - selles ei ole küsimus.
Ühe lapse vanemana olen tundnud samuti teatavat survet... noet, miks rohkem pole.
Sigimisvõime ei saa minust teha maksukohuslast. See on ahistav ja alandav.
Leian, et pole eetiline maksustada seda, millesse usun... .
No kuidas öelda... aegade hämarusest on lapsed sündinud, üles kasvatatud, haritud pere- ja kogukondlike jõududega.
Ehk tuleks mõelda hoopis "perekonna tugevdamise" maksule?:)
Enda suguselts muidugi vanade esivanemate tõttu juba kõik Toonelateele kadunud.
Tõelist abi ja kaastunnet leiab ehk ainult päälinna arvukatest kirikuringkondadest. Ikka kogemustele toetudes...:)
Mul on meeles ühe vägeva mehe mana. Tal endal õnnestus selle tõekspidamise järgi elada intensiivselt, viljakalt ja uhkelt sõltumatuna.
"Mina usun, et homne tuleb parem kui tänane. Mina usun, et homne tuleb parem kui tänane siis, kui ma ise sellele kaasa aitan."
See tõde tal ka Jüris kalmistukivile raiutud.
Täna ütles üks mu tuttav, et ta vihkab oma sünnipäevi. Ma vastasin talle mõttega, et pikk elu peaks olema antud inimestele, kes suudavad oma elu nautida ja mõtestada kuni selle lõpuni. AGA ma ise näen ainsate piiridena enda energia taset, ehk siis... vaim on valmis, aga liha ütleb - ei jaksa, ei suuda, ei viitsi.:)
Aga Jüri-Rajur oli taarausuline. Tema ärasaatmine toimus tollase peahiislari näpunäidete kohaselt. Oli üks kaunemaid riitusi, mida näinud.
Olude ja tervise sunnil tundub valikute võimalus kohati ahtake. Ometi on neid siiski. Mäletan, et - hoolimata valutavatest jalgadest võttis 80-ndates Jüri igal suvehommikul ette jalutuskäigu oma põldudele. Korjas kimbu lilli. Kui me esimest korda kohtusime... kummardas ta, suudles kätt ja ulatas kimbukese.
Ime? Kindlasti... ja sellised imed kestavadki põlvest-põlve ja moodustavad kogukondi.
Praegu on desktopil lendavad valged hobused rohelisel luhal valgete pilvede vahel. Väga hea pilt päeva alustamiseks ja lõpetamiseks.
Sullegi palju imesid ellu!;)
ellake