Kõigest ja ei millestki

Et nad ikka koju tuleksid. Ja et endal oleks koht, kuhu ja kelle juurde minna.

Ajakirjandus sakib sajaga. Või ongi see Eesti elu selline? Ei tahaks uskuda. Oma tutvusringkonna peale mõeldes - no vot ega ikka ole see elu nii probleemiderikas kui meedia igapäevaselt maalib. Aga minu sotsiaalse närvi ja muu süsteem ei võta Eesti ajakirjanike väljaoksendamist enam vastu. Mürgitus. Täielik. Selle nädala paljastusi karuloomast, seagripi ohvrist jne jne lugedes leidsin taas - meediast tuleb eemalduda -  nii kaugele ja kiiresti kui saab ja jalad võtavad.See on ainus võimalus, kuidas vältida kollektiivset lolliksminekut. Alloleva loo kuulamine ja eriti vaatamine võib samuti aidata (!:). Enne kui pole liiga hilja.

Elan talle nüüd ja edaspidi kaasa. Minu arvates on tegemist väga isikupärase lauljatariga. Kahjuks ei oska ma ka kuidagi teisiti fännata kui  kirglikult ...:) Olen jah nii lapsik, et Anne pihta seatud postitused kasvõi siinsamas blogosfääris võtsid minult mõneks  ajaks blogimise  isu. Ikkagi arvan, et hoolimata sellest, et ta tänavuses superstaari saates oluliselt kaugemale jõudis, oli ta lugude valik enne parem.  Anne Arrak - Fallin' Anne Arrak | MySpace Music Videos Anne Arrak - Hurt Anne Arrak | MySpace Music Videos Ja... kui ma vähegi saan tema edasipürgimisi toetada, siis teen seda.

Täna on selle muusika päev. Scorpions on minu arvates üks mõttetumaid ja nõmedamaid tippu jõudnud rokkbände. Aga viidatud muusika sobib eelkõige lõpetamaks nädalavahetust täis emasid, ooperit /Traviata/ ja tähistamaks teleri väljavahetamist lugemise vastu. Sõnade kopeerimisest ei suutnud samuti hoiduda: [Mikael Akerfeldt] I lost all I had (that April day), I turned to my friends (nothing to say), I wrote down a name (and read it twice), I wallowed in shame. I said that I loved (eternal schemes), I cling to my past (like childish dreams) I promised to stay (and held my breath) I went far away. Icy roads beneath my feet, Lead me through wastelands of deceit, Rest your head now, don't you cry, Don't ever ask the reason why Kept inside our idle race Ghost of an idol's false embrace Rest your head now, don't you cry Don't ever ask the reasons why.

Möödunud laupäeval sain üle hulga aja kokku Pöia-Liisiga. Helistasin, ja selgus et ta on õhtuse laevaga saabumas Soomest, kus toimu põllumajandusmess vms. Kohtudes otsustasime, et kõik mõnusam oleks teha üks hubane õhtpoolik hea veini ja filmi seltsis. Mul oli tükk aega plaanis ära vaadata The Duchess . Plaan sobis ka Pöial-Liisile. Itaallaste chianti, puuviljad, praksuv tuli ja haakuv vestlus - mida veel ühelt nädalavahetuselt tahta! Enne filmiõhtut põikasime ka tallist läbi ja söötsime hobusid. Albakad (ei teagi, kas eesti k. tõlge on albaka või mitte) on endiselt ta huviorbiidis ja mind hakkab see teema järjest enam ja enam huvitama. Loodetavasti mitte saatuslikult:) Sest albakade aretuskarja loomine maksab ja mitte vähe. Nende vill on võrreldav meriinovillaga, ainult et veelgi väärtuslikum. Igatahes on meil väga vähe teemasid, mille puudutamist väldime... Uskumatu, ent tõsi - mu viimaste aegade parim sõber on 21-aastane:) Ahjaa - mis veel tänasest päevast ebaharilikku meel...

Hea kuulata ja vaadata. M.O.T.T. Ilus punkt nädalale. Anne Arrak - The First Time Anne Arrak | MySpace Video

Tiiauspaikka inspireeris. Tegelikult olen sel teemal ühe postituse kunagi teinud. Peamiselt meesmuusikute teemalise. Nagu Tiiagi  - ka minu jaoks ei muuda üht meesisendit seksapiilseks vaid välimus. Ikka koostoimes selle "miskiga". Melomaanina päinevad minu jaoks seksapiilsed mehed muusika maailmast. Aga paaris filmistaarist on samuti see miski, mis neid vaatama ja kuulama paneb... Alustan Eestist. Tegelikult on Eestis mitmeid suure võlujõuga meesmuusikuid nagu näiteks Andres Kontus, Ülo Krigul, Raul Ukareda, Raul Vaigla, Tanel Padar.... Kroonijuveel on muidugi Riho Sibul. See ilme ja kogu ta olek... uhhh! Britid on huvitavad. Nende eneseteadvuse- ja  kindlus + elegants. Sõnu polegi vaja. Piisab lihtsalt vaatamisest ja kuulamisest.   Robert Plant (...seksikalt vananev )  David Bowie (glam on Bowie ja vastupidi) Jeremy Irons - ka paljude teiste põlvevõbistaja:) Colin Firth .- uhkus ja eelarvamus on kohe võimalik!  Nuno Bettencourt...

Jätk halisemise lainelt. Mõningate oskuste puudumine käib närvidele. Hetkel on suurim probleem see, et ma ei oska autosse aknapesuvedelikku panna. Ei osanud seda õieti ka eelmisel autol. Probleem hakkab pihta  juba sellega, et ma ei saa kapotti lahti.  Pusides ja logisedes lõpuks õnnestub, ent aeg jookseb... Teiseks, ei leia ma üles seda krdima konksu, kuhu kaas kinni panna. Ja lõppude-lõpuks saabub pingetipp sellega, õige kork oleks maha kruvitud ja vedelik sisse valatud.  Paar harva kogemust on näidanud, et suudan enda kontorirõivad kogu protseduuri vältel mõnusalt ära mäkerdada. Noja millal muul ajal ma avastan, et klaasipuhastusvedelik on otsas - ikka kuhugile teel olles, kusagile kiirustades.. Sestap abistas vedeliku juurdevalamisega kaasa ja olen sellega ta surmani ära tüüdanud. Nüüd ta teatas, et ma PEAN selle iseseisvalt selgeks saama ja et ta enam ei vala:)  Et see on elementaarne oskus, mis peab autojuhil olema. No muidugi... täitsa õige jutt. Õnneks...

Istub kuidagi hästi tänase ilmaga. Valge lumi,  pime kitarrist.

Tõesti, tõesti - see on viimaste aegade otsuseks vormumas. Ma tõesti ei jaksa pidevate kärbete tingimustes töötada  ja järjest uusi ja uusi ideid läbi töötada ja võtta vastu suuri lisakohusutusi (töid), milleks mind värvatud pole ja mille eest ei mind ka ei tasustata. Ei jaksa olla n.ö universaalne töötaja - mahud  on liiga suured ja ma tahan support-team`i. Mis on olematu. Ja ma ei jaksa oodata. Olen kannatamatu teatud asjades. Ei jaksa, olgugi et tean - eesmärkide elluviimiseks on vaja jaksata. Aga kelle eesmärgid? Ja milleks? Need on küsimused, mis mind viimasel ajal  vaevavad. Pole enam missioonitunnet.... maha jätmas  on see tunne. Siiani on jeanne d`arcilik visioon või tahe/usk mind paksust ja vedelast läbi vedanud. Või... kui korrektsem olla ja viimasaegseid termineid kasutades, siis - väga kõvasti kärbitud on see tunne. "Lõpeta see kõik. Nüüd ja kohe." on mu  hea tuttava soovitus. Hea tuttav, kes töötas kuulsas X asutuses. Ta lasi end vallandad...

Olen üsna veendunud, et omal moel ta nägi ja kuulis seda esitust. ...ja on uhke.

Kõige esimene live-kontsert, mida mul õnnestus näha ja kuulata toimus Prahas. Minu arvates võis see olla 1994.?. Kahjuks pole olemasolevatel fotodel ajatemplit. Kontsert toimus Prahas ja bändiks - ACDC. Eestist läks täisbuss rokk-muusikuid ja muidu tuttavaid. Peale paari tuttava muusiku, ei tundnud kedagi, ent otsustasin siiski minna. Üksi, sest kaasa oli mäletamist mööda kusagil ära. Ja ega ta sellisest muusikast ka eriti vaimustu. Reisi kestuseks oli planeeritud 10 päeva, lisaks kontserdile oli piisavalt aega Prahaga tutvumiseks ja paar päeva olime  Karlovy Varys. Ilmad olid super, ühel reisikaaslasel õnnestus päiksepiste hankida ning haiglasse kukkuda , ootasime ööpäeva ta tervise paranemist enne kodutee algust. Ma parem ei räägi reisist.... kõik vist ei kannatagi ülestähendamist:) Noh, võite ise arvata, mis juhtub kui rokimeelsed koos rändavad -  heale õllele, veinile, becherovka`le, soodsatele hindadele lisandusid õige pea kõrvalnähud  - üks rokkar oli tõsiselt ...