Kaarel

Kaarel on mu vennapoja. Läheb sügisel kooli. Õbluke, valgete lokkis juustega, suurte samblaroheliste silmadega poiss, kes kirjutab kirju Jaan Tättele. 

Tal on olemas kõik Tätte plaadid ja autogramm ning isiklik lavatagune kohtumine.Tänavu oli ta alguses pisut nukker, sest mõlemad sõbrad on sõitnud piiri taha suvitama. Üks Ameerikasse ja teine Prantsusmaale. Ning lennukiga.

Suiviti on mul võimalus heita pilk Kaarli lüürilisse fantaasiamaailma.

Seekord olime koos neli päeva, kuhu mahtus nii Kadrioru Kunstimuuseumi külastus, loomaaias lõõskava päikesega ringivantsimine, kilemullis hullamine ja seejärel mu süles (!) puhkamine... , ühe hobuse jala tohterdamise assisteerimine (Eltonil oli kabjamädanik), kaukadega jalutamas käimine ja palju, palju muud.

Kõige rohkem meeldis talle omaette õues olemine. Üksi või tegelikult mitte... Kiiresti leiti üles "strateegilise kohad" aias - istumiskivi suure lehise all ja" ronimisplatvorm" elupuu ümbruses. Juhtumisi kuulsin ta pominat... luuletusi, lausekatkeid, laulujuppe. Meenusid teatud seigad ja kohad oma lapsepõlvest. No näiteks üks kuusehekk, mis tundus tohutu pikk ja suur. Ja nn lastepark, mis kangastus tõelise metsatukana, ent tegelikult oli vaevalt 600 m2 ala...

Naljakas, kuidas täiskasvanuna maailm kitsamaks muutub.

Eelmisel suvel üllatas Kaarel  mind kohe, kui saabus. Ta kadus korraks oma tuppa, et "ümber riietuda". Et siis pisut hiljem saabuda täiskostüümis ...Zorrona. Ikka mõõk ja must mask ja puha.
Silmates Eltonit koplis söömas teatas Kaarel, et ka Zorro hobune olevat must ja et ta on otsustanud Eltoniga sõitma õppida...

Mulle meeldib, et talle meeldib me juures. Selle tunnistuseks on ka pikk hommikune uni, mis ulatub suisa varajasse lõunatundi.

Täna on pannkoogipäev. Uudsemoosiga maasikatest...sest see tõepoolest maitseb nagu mesi.