Põlvkondlik vastandumine oli, on ja küllap ka jääb.
Niikuis aeg, nii ka inimesed.
Minu põlvkonda on nimetatud pigem kaotajate (luuserite) kui võitjate omaks.
Meil õnnestus olla noor ajal, mil kõik oli muutumises kuni riigikorra vahetumiseni välja.
Mõned meist ei harjunudki kiirete muutustega.
Meenutades oma klassi- ja kursusekaaslasi, siis jah - kõik oleme uute reeglite ja korraldustega kaasas käinud, ent tohutut hüpet esiplaanile, poliitikasse, püünele, " inimkonna hüvanguks" vms meist keegi teinud pole. Sestap usun - mu põlvkonda ühendav lüli on kohanemisvõime, pigem vaatleja kui tegutseja/suure aktivisti rollis olemine. Samas - kõik tunduvad kuidagi... õnnelikud, oma tee leidnutena.
Huvitav fakt, kas pole?!
Ometi...tagasi mõeldes - kuivõrd palju väga mitmekülgselt andekaid meie seas oli-on.
Mitte solvata tahtes "noori-võimsaid-vihaseid", ent jah .- vägevamate vaimsete ja ka füüsiliste eelduste ning võimetega.
Mäletan näiteks endast paar aastat vanemat kooliõde, kes ühel vihmasel pärastlõunal muusikakoolis mind klaveri taha mängima kutsus. Mitte klaverit mängima, ent just MÄNGIMA. Võttes läbi terve oktaavi, andis ta akordidele ja intervallidele tähendusi (vihm, kehalise õpetaja hääl, päike jne jne ). Vaatasin teda suu lahti - imede-ime!
Või siis mu lastemuusikakooli õpetaja. Kolkakooli, kui soovite. Võttis vastabiellununa sirava rõnga sõrmest, veeretas seda hooga mööda põrandat kuni sõrmus vastu ust laperdades oma teekonna lõpetas. Selgitas: vot selle loo dünaamika peab käima just niimoodi nagu sõrmuse teekond.
Uusi generatsioone on tituleeritud küll võitjate omaks, y-generatsiooniks, indigo ja kristallilasteks, jne jne. Pidevalt uute emotsioonide, sündmuste, klikkide jahil. Edukas on see, kes on enesekindel.
Enesekindel on see, kes on innovatiivne ja muud peened sõnad. Sisu on vähevõitu ja eesliinil olemine, vorm on olulisem. Pidevas taastootmises eneseeksponeerimise ehk "kusekurnamise" läbi kaobki ära IDEE, elueesmärk ja suund ning muututakse tühikäigul vegeteerijateks.
Ma ei väsi imestamast, kuivõrd vähe on praegustes juurdetulijates alandlikkust ja aupaklikkust.
Teadmiste, teadmuse, kogemuste...ja - elu ees. Mul on kahju, et nad ei kuula ja ei vaatle. Action! on peamine.
Olen mõistnud, kui oluline on vaatlemine.
Vaatlejad oskavad kuulata ja kuulamise abil valikuid langetada.
Kohaneda.
Kohal olla, kuuldes enda hingamist.
Ellu jääda.
Niikuis aeg, nii ka inimesed.
Minu põlvkonda on nimetatud pigem kaotajate (luuserite) kui võitjate omaks.
Meil õnnestus olla noor ajal, mil kõik oli muutumises kuni riigikorra vahetumiseni välja.
Mõned meist ei harjunudki kiirete muutustega.
Meenutades oma klassi- ja kursusekaaslasi, siis jah - kõik oleme uute reeglite ja korraldustega kaasas käinud, ent tohutut hüpet esiplaanile, poliitikasse, püünele, " inimkonna hüvanguks" vms meist keegi teinud pole. Sestap usun - mu põlvkonda ühendav lüli on kohanemisvõime, pigem vaatleja kui tegutseja/suure aktivisti rollis olemine. Samas - kõik tunduvad kuidagi... õnnelikud, oma tee leidnutena.
Huvitav fakt, kas pole?!
Ometi...tagasi mõeldes - kuivõrd palju väga mitmekülgselt andekaid meie seas oli-on.
Mitte solvata tahtes "noori-võimsaid-vihaseid", ent jah .- vägevamate vaimsete ja ka füüsiliste eelduste ning võimetega.
Mäletan näiteks endast paar aastat vanemat kooliõde, kes ühel vihmasel pärastlõunal muusikakoolis mind klaveri taha mängima kutsus. Mitte klaverit mängima, ent just MÄNGIMA. Võttes läbi terve oktaavi, andis ta akordidele ja intervallidele tähendusi (vihm, kehalise õpetaja hääl, päike jne jne ). Vaatasin teda suu lahti - imede-ime!
Või siis mu lastemuusikakooli õpetaja. Kolkakooli, kui soovite. Võttis vastabiellununa sirava rõnga sõrmest, veeretas seda hooga mööda põrandat kuni sõrmus vastu ust laperdades oma teekonna lõpetas. Selgitas: vot selle loo dünaamika peab käima just niimoodi nagu sõrmuse teekond.
Uusi generatsioone on tituleeritud küll võitjate omaks, y-generatsiooniks, indigo ja kristallilasteks, jne jne. Pidevalt uute emotsioonide, sündmuste, klikkide jahil. Edukas on see, kes on enesekindel.
Enesekindel on see, kes on innovatiivne ja muud peened sõnad. Sisu on vähevõitu ja eesliinil olemine, vorm on olulisem. Pidevas taastootmises eneseeksponeerimise ehk "kusekurnamise" läbi kaobki ära IDEE, elueesmärk ja suund ning muututakse tühikäigul vegeteerijateks.
Ma ei väsi imestamast, kuivõrd vähe on praegustes juurdetulijates alandlikkust ja aupaklikkust.
Teadmiste, teadmuse, kogemuste...ja - elu ees. Mul on kahju, et nad ei kuula ja ei vaatle. Action! on peamine.
Olen mõistnud, kui oluline on vaatlemine.
Vaatlejad oskavad kuulata ja kuulamise abil valikuid langetada.
Kohaneda.
Kohal olla, kuuldes enda hingamist.
Ellu jääda.
Comments