Elame veel!

Päikesesära on jagunud enamasti välispidiseks. 

Jah, käisin üle hulga aja ühel üritusel/kontserdil. 

Komplimentide kuulmine on alati kuidagi... keeruline.
 Nagu poleks ära teeninud.

Sisimas ju ikka rõõmustad, kui neid saad.

Humanast sain laheda musta kleidi, just sellise nagu tahtsin. 

Eelmine pikk must, mille kunagi Kopenhaageni lennujaamast ostsin ja mille pärast lennukist peaaegu maha oleksin jäänud - selle sabast leidsin kontsaaugu. 

Ent jah, praegune kleit on isegi toretsevam - traksid kuldse punutisega ja alumine serv asümmeetriline. Sobib hästi nahktagiga ja päiksepruuni ihuga.  - Sel korral Saarel käies ei kõrbenud ma enam ära... pruun lõi esimesel päikesega kohtumisel välja ja nii jäigi. Soolane vesi muidugi kuivatab nahka, kreemist jääb naha niisutamiseks väheseks. Kehaõlid on "tegijad".

Emaga oleme nüüdseks saunas ja ujumas käinud.  Hmm...ja üle hulga aja sain ujuda "oma stiilis" - selili, kätega tiivalööke ja jalgadega konna imiteerides. Kuidagi kerge on sel viisil liuelda. Olin basseinis omal rajal ja peale minu vaid üks ujuja.

Ikka väga hea on emaga rääkida, askeldada. 

Suur rahu poeb sisse. Just siis, lapsepõlvetuppa magama heidan.

Kuidagi tunnen... nii palju on veel ees. Tahan taas ärgata ja vaadata, mis päev toob.

Mis järgmise nurga taga asub?

Mesilased magavad ka veel talveund.  Vaatasime juba raame üle natuke.