Julgusest

Julguse (vapruse) definitsioon muutub ajas.

Minu puhul on küll nii...

Lapsepõlves pidasin julgeiks ja vapraiks neid, kes ei kartnud uusi olukordi. N.ö. füüsiline julgus end proovile panna. 

Mäletan, et kunagi kutsus mu klassivend mind kohtama. Kirjavahetus toimus kooli garderoobi vahetusjalatsite abil. Ikka niimoodi, et pikapäevarühmas küsisime luba klassist väljuda ja jätsime kokkulepitud kohta üksteisele salakirju... Lõpuks nõustusin kohtamisega  silmastsilma - suusatamine kodukoha lossimägedes, kus nõlvad kaunikesti järsud. Kohalikud kutid olid ühele laskumisele lisaks veel ka "hüpeka" meisterdanud. Tolle aja mõistes olingi poistega võrdselt julge -  nõlvast olin mitmeid kordi alla tulnud.  Hüpekas oli mu lemmik - võistlesin kaugushüppes poistega. Nojah... ja seal toimus siis esimene kohtamine. Kohtudes liikusin iseenesest mõistetavalt hüpekaga nõlva poole. Mäletan siiani poisi kimbatust ja kahtlevat olekut. Täpselt ei mäleta, et kas minus oli "koha kättenäitamise/hooplemise tahe"või mitte, aga pakkusin et laskun esimesena. Tegin oma soorituse puhtalt nagu ikka. Siis tuli tema ja kukkus. Vot see tunne jäi meelde - ühtpidi nagu kahju, ent ka selgus et rohkem kohtumisi ei tule. Olin tollal 11-aastane.

Nüüd...hindan sisemist julgust.
Otsustamise ja vastutuse võtmise julgust. Julgust võtta sõna seal, kus enamus alalhoidlikult vaikivad.  Eriti, kui nõrgemale liiga tehakse. Ma tõesti imetlen sedasorti julgust ning püüan seda ka endas kasvatada.

Sisemine julgus nõuab oluliselt rohkem eneseületamist kui füüsiline julgus, olen täheldanud. Enda lähedale lasen aga endiselt inimesi, kel sisemine julgus ja vaprus olemas. Kes vajadusel pooli valib ja endast nõrgemaid, tõrjutuid kaitseb. 

Imetlusväärseid.