Hommikukohvi juurde juhtusin kuulma jutusaadet isa ja poja Toompere`ga.
Seenior jutustas koolipõlvelugu liikuvast aabitsast. Tal olla see ükskord koju ununenud, mille tagajärjeks oli punase tindiga sulepeaga kirjutatud märkus.
Liikuva aabitsa mainimne tõi mulle judinad selga. Meenus, kui hädas ma sellega olin.
Kõik tähed tuli välja lõigata ja vastavatesse lahtritesse toppida. Miskipärast ei tajunud ma vist lahtrite ja tähtede kuju väga hästi ning osad tähed pudenesid "kosmosesse" või siis said ära nätsutatud. Kui nüüd tunni ajal oli vaja õpetaja käsul laduda mingi sõna, siis mul osasid tähti lihtsalt ei jätkunud. Jube piinlik ja paha oli miskipärast.
Mõtlen, et kui palju on neid enese teadmata võetud hirme ja negatiivseid emotsioone lapsepõlvest. Ei saa siin süüdistada haridussüsteemi või kasvatust või mida tahes. Kaldun siiski arvama, et see on teatud inimtüüpidele loomuomane - põdeda asjade või sündmuste pärast, mis teistele mingeid vaevusi ei põhjusta. Igaühele oma kogemuse ja õppimiskõver, kuidas rahu(nemise)ni iseendas jõuda.
Mu uus harrastus, purjetamine, ongi seotud paljude hirmude ületamisega. Rahu saavutamisega. Mis ei tähenda seda, et vaid purjetamisega on see võimalik. Siin alal on igasuguseid inimesi nagu mistahes muul alal. Pole nii, et meri õilistab ja vabastab. Pruukis meil vaid Hooandjasse projekt ära kirjeldada, kui "vanadelt kogenud purjetajatelt" hakkas sõimurahe sadama. Nojah, ja ma kohe oskan selliseid asju hinge võtta... Süütunnet tunda. Liikuva aabitsa sündroom. Seda ju tegelikult sõimajad tahavadki - ennast tõsta ja teisi maha tampida.
Ole klaas. Ära võta endasse. Lase kibe ja soolane vesi mööda külgi maha vajuda.
Comments