Kõigest ja ei millestki

Saabuva nädalavahetuse plaan on olla võimalikult palju voodis. Lamavas asendis. Raamatu(te?), näkside ja unelevate mõtetega. Vihurimäed loen praegu. Eelkõige R.-i mahitusel. Sest ta juba mitu korda on pööranud tähelepanu asjaolule, et hääldan valesti (provintslikult!) sõna wuthering . Lõpuks julgesin ka tunnistada, et ega ma päris täpselt tea, mida see sõna tähendab. VIHURDAMA! Kas ma siis polevat Vihurimäed lugenud...  Vot siis, millised teadmatud seosed ilmsiks tulid. Aga voodi jah, on üks mõnusamaid paiku.  Vist Maire Aunaste kirjutas kunagi pika traktaadi oma voodist ja sellest, milliseid momente ja tähtsust see koht tema elus omab.  Mul ka. Seetõttu ongi mul välja kujunemas voodipesu hankimise kirg. Ja voodipesu olgu triigitud! Nii nagu Soodomalgi. Olen korra proovinud vaid nööril kuivatamisega piirduda, ent see pole see... Triigitud lina, tekikott ja padjapüür on must. Ja... voodis tuleb olla teki all. Et niisama pole mõtet kerasse tõmbuda ja pleedide või muuga piirduda. Ja

Täna hommikul  köögis kohvikõrvast valmistades kuulasin väitlust Euroopa kriisi teemadel. Kahjuks kuulsin saadet poole pealt ja nii ei tea ma päris täpselt, kes olid seekordsed Ignar Fjuki külalised . Nõustun väga mõttega, mis saatest välja koorus - mitte majandus pole kriisis, vaid kriis valitseb elustiilide võimaldamises. Kui vanamoodi enam ei saa ja uutmoodi pole mitmetel (paljudel) võimalik.  Räägiti ka infoühiskonna arenemisest tulenevatest sotsiaalsetest hirmudest  - võõras ja paljude jaoks liiga keeruline maailm - oht ja sellest tulenev hirm mahajäetuse, inforuumist väljasoleku pärast. Äkki toimunud plahvatus  suurte internetikogukondade näol (orkut, FB jne). See on teema, millest tahaks edasi mõelda. Sestap olgu see mul blokki üles tähendatud:)

Külmetuse või viiruse taoline asjandus sai mindki kätte. Hoolimata sellest, et olen end järjepidevalt karastanud (regulaarne ujumine!) ja hobude, koertega värskes õhus ringi tammunud.  See viimane saigi vist saatuslikuks. Nautisime koertega tuisust nädalavahetust ja sumasime ennastunustavalt lumes. Vahepeal sörkisime läbi hangede nii, et võttis lõõtsutama ja nüüd  rögisen nagu vanatudi. Seoses haigestumisega õppisin taas miskit - unerohu abil une leidmine haiguse ajal ei ole üldse hea mõte. Selliseid painajaid nagu täna öösel  mind piinasid, pole kaua kogenud.  Aga muidu... on elu endiselt ilus.Hoolimata sellest, et näiliselt pole nagu midagi muutunud. Kõik on vanaviisi, päevad tiksuvad üksteise järel ilma suuremate üllatusteta ja tagasilöökideta. Ometi on  paljutki teistsugust. Mõtted, mida mõtlen. Olukorrad, mida teistmoodi hindan, väärtustan. Teised inimesed. Viimaste aastate suurim õpitud oskus ongi olnud leida ja olla koos inimestega, kellega see lihtsaks ja meeldiv

Oktoober möödus märkamatult. Tänavune viinakuu talletas end mällu erakordselt vara saabunud lumega. Sarnane oktoober oli 24 aastat, siis kui poeg sündis. Mäletan, kuidas sünnitusmaja esisele platsile tema nimi jalajälgedega "kirjutati".  Järgisin viinakuud nagu kord ja kohus pisut hiljavõitu. Tähistasin 2.novembril õige mitut asja korraga. Kuna jookide valik oli piiratud, otsustasin vana hea valge viina kasuks. Ei olnud üldse paha, muide. Kuidagi puhastavalt mõjus. Ja üpris kaua pidasin seltskonnas vastu. Koju kooberdasin alles poole nelja paiku hommikul. Trajektoori lõpp oli mäletatavasti Valli Baaris. Valge viina manustamisel on kummalised kõrvalnähud. Meeleolu kõigub üleolekust alaolekuni, s.t seda, et mingil hetkel tundsin end kaaskodanikest tunduvalt parema olevat - no näiteks naisest, kes Valli baaris silmnähtavalt purjakil oli, saapalukud lahti ja saapasääred lontis end akordionisti ees hööritas. ... ja teisalt tundsin end täiesti mõttetu inimesena, sest selles

Täna sai näha tõelist sügist. Tulin just õmbleja juurest (jah, üle 15 aasta taas!) ja nägin, kuidas tänavakallakul suurele parvele puulehtedele tuul alla tehti. Üks kastanimuna leidis tee mu taskusse ja auto sai tuuleklaasile ühe kollase vahtralehe.   Ritsiku blogist lugesin vahvat kirjeldust sellest, kuidas talle unustamatut "päikeseloojangut näidati". Mu meelest on väljend "näidati" väga täpne. Umbisikuline, ent ikkagi olemas:)  Mulle on mitmel hommikul näidatud väga erilisi päikesetõuse. Vihma- ja lauspilvisusejärgseid võimsaid värvilahvatusi. Hommikukiirest hoolimata imetlesin kogu seda ilu sõnnikuhargi najal jupp aega. Tegelikult on väga meeliülendav hommikuti hobud koplisse viia, nende asemeid korrastada ja tunda, et oled oodatud ja vajalik. John Cage`ist räägitakse praegu palju. Olen õige mitut filmi juhtunud nägema ja Klassikaraadio saadet kuulnud. Kogu tema loomingut ma kuulanud pole ja ilmselt ei oskaks seda ka lõpuni hinnata. Kihte, tasandeid

Kõige õudsam mõtlemislõks peitub minu jaoks sõnas "pean". Tegelikult ei meeldi mulle see sõna mitte üks teps ka sinatavas vormis... ei meeldi kui  öeldakse "pead". Kahjuks ilma kuidagi ei saa. Kui...siis vaid puhkuse perioodil, ent olen osanud end ka selleks ajaks piisavalt paljude "pean" asjadega ümbritseda. Tegelikult olen ju proovinud küll vabaneda sellest va pean`ist. Mis juhtus? Pidepunktid kadusid. Tundsin end vajuvat tunnete keerisesse ja mõtete sohu. Seega, mõistlikus koguses "pean" peab ikkagi olema. Aga milline on mõistlik doseering? Eskapism on esimene näht, et pean liiga palju. Lükkan kohustust edasi, püüan teatud asjadele üldse mitte mõelda. HAKKASIN HOMMIKUTI JOOKSMA. See on suur samm minu puhul, sest enamasti hakkab mul sörkides kohutavalt paha. Püüan tasapisi valuläve pikendada (ehk kauem joosta), ent väga vaevaliselt tuleb võhm. Võrreldes ujumisega vajab jooksemine hoopis teistsugust ponnistamist. Samas on tohutult mugav t

... on käes. Tundsin augustikuu lõhna õhtuhämaruses koertega jalutades. Kruusatee, õitsvad nõiahambad ja valmiv raps. Ritsikad. Päeval, ujulasse sõites, autokolonnis venides tundsin korraks tohutut väsimust. Et tahaks magada ja enam üldse mitte ärgata. Sama äkki jõudis mulle kohale, miks E.H. ühel päeval otsustas end Kadrioru puude vahele kiikuma jätta. Ujumine klobib üles. Õhtune tassitäis teed värsketest piparmündi lehtedest hellitab. Tänavuse augustikuu raamat on Th. Mann`i Võlumägi.

Kuidagi tujutu hommik... Ei teagi miks.  Ilmselt seetõttu, et oma igahommikusel tretil marjapõõsaste ja vaarikate juurde sattusin sääskede turmtule ohvriks. Nüüd on käed kuplas ja meel kibe.  Tegelikult on ju õudsalt vähe vaja, et" halva sündmuse" tagajärjel hakkad mõtlema veelgi halvematele sündmustele. Ahelreaktsioon. Nn halvaks sündmuseks võib olla tühisuste tühisus... Algselt olematu oma kerguses. Ja kui lõpuks taipad  endale (sund)mõtete rägastikus  "stop" röögatada, siis võib olla lootusetult hilja.  Tuju on juba rikutud. Hullemal juhul ka teiste, lähedalolijate oma...:( Mõtelda on mõnus, aga sundmõtelda mitte. Ennetamiseks ei ole tegelikult vaja mitte mingisuguseid medikamente peale terve mõistuse.. Ja õigesti ajastatud "stop" röögatamise:)

Ei loe enesabiõpikuid ja ei kuulu ühessegi energairingi. Ja arvan, et ei peakski. Mul lihtsalt pole usku "tehnikate omandamisse", kui endal puudub selleks valmisolek ja tahe. Ja tahe puudub seetõttu, et leian - peabki tundma musta masendust ja reaalset maailmavalu.  Ei pea sellest ilmtingimata end lahti ja vabaks hingatama ning emotsioonide tippe maha suruma.  Sest see kõik viib pettuseni.  Silma- ja enesepett. Ja keskpärasus. Manipuleeritavus. Tajun, et mida aeg edasi, seda tumedamaks kõik värvub. Vähemalt need heledad laigud, mida ekslikult värviliseks pidasin.  Tuleb õppida tumedat mõistma. ja loobuda enesepettuslikust lootusest, et need värviliseks muutuvad.

Ma pole karsklane. Tegelikult...mulle väga ei meeldi see sõna. Karskus seostub pisut enesekontrolli rakendamisest tuleneva igavusega. Või siis piiripidamatusega. Aga öelda, et mulle meeldib vahetevahel juua, on vist kah imelik. Võõras pole ka liialdamine. Ilmselt olen emotsionaalselt seda tüüpi, kes lihtsalt peab omal nahal palju olukordi läbi mängitada. saama Muidu ei usu. Ja ei tea. Ühel lõunatunnil jalutasin mööda Vanalinna. Üle mitme-setme aja. Mööda tuttavaid tänavaid käies ja kangialuseid silmates meelestus nii mõndagi. Mitmed põnevad urkad ja lõbukohad on nüüdseks suletud. Aga see tunne meenus. See... melu, lõputu otsimine ja selgelt tajutav üksindus kõige taustaks. Kas midagi on muutunud? Väliselt ikka. Sisemiselt ka - lihtsalt... paaniline otsimine on asendunud kindlustundega. On väljakujunenud mingid väga selged viited ja teadmine. Mulle meeldisid kunagised õhtused koosistumised kaasaga. Ümber ümmarguse köögilaua. Laps magas. Me suitsetasime ja jõime. Tavaliselt segu või &q