Kõigest ja ei millestki

Jens lahkus eile. Eesli Talli aeg oli ilus ja päikseline. Erinevaid inimesi ja seltskondi  siduv. Koidikuni kestvad salsapeod,  kuumade senegali rütmide ja  muusikute saatel. Palju kodumaist live-muusikat. Tohututes kogustes kordumatuid hetki, emotsioone... Ehk on maailma lõpu kohvikul Eesli Talli kuju ja vorm? Ja nüüd seal ootab alati muhe Jens, pakkudes leiva kõrvaseks imehead ürdivõid. Kõik eeslitallased saavad seal taas kokku. Piire pole.

Vist J.-P. Sartre on öelnud, et "...Põrgu - see on teised inimesed..." Minu jaoks on kõige põrgulikumad hetked seotud lähedas(t)e inimes(t)ega. Kõige taevlikumad ka. Miks see nii on, et tohutu raske on lähedase inimese sigadusi mittesallida?  Kui kõik on nii ilmselt selge niigi... Miks on nii, et ma tunnen end hoopis ise süüdi... et ärritusin või ei osanud sigadusi ennetada? Ja samas tunda, kui väga väsinud ma sellest põrgust vahest olen... ja tegelikult ei ole mõtet. Või on siiski? Sellised tundmused on tõeline põrgu... Väljapääs(e) on, ent kas olen küllalt tugev, et välja murda... Ja kas üksindusest väljamurdmine võib tähendada, et sinna langeb keegi teine. Keegi, kes pole piisavalt tugev, et sellest välja murda. Selles on küsimus.

Mu klassivend lahkus igavikku 2.detsembril.  Käisin tema ärasaatmisel. Raske ja valus on. Ja nii kahju oli kokkutulnud klassikaaslastest lahkuda. Kõigil oli.Koos oli kergem.

Täna tuleb poeg peaaegu kuuajaselt ringreisult. Saan temaga koos olla vaid loetud minutid lennujaamast bussi  jaama sõites. Viljandis algab muusikalaager, kus ta õpetajana üles astub. Nähes FB-s paari klippi ja fotode seeriat, mõistsin kuivõrd võrratu ajajärk ta elus praegu on. Veel pole suuri kohustusi ja vastutust, vaid nooruslik elurõõm ja lust.  Ehk... oskab ta seda säilitada kauem,  erinevalt minust. Teatud teemasid oskan keerulisemaks mõelda-muretseda kui asi väärt.  Aga talle sobib valitud rada - seda on kaugele näha:)  Peretuttav muretses kunagi oma tütre pärast, et "... küllap ta ühel päeval kitarre käes ja mantel üle õla poisi üles korjab... ". Muretsevalt. Naljakas, talle endale on samuti muusikud ja sedasorti rahvas eluaeg meeldinud. No nüüd on igatahes nii, et tema tütar lõpetas ülikoolis juura ja sahmib juba pikemat aega tulevase piloodiga. Aga minu pojast tuligi seesamune  kitarre käes ja mantel üle õla poiss :) Mulle meeldib väga. Kuis muidu... Süda on

Mul oli harukordne võimalus veeta läinud nädalavahetus koos vanematega. Sõitsime ringi Antsla ja Värska kandis. Vana-Antslas algasid rohkem kui 50 aastat tagasi isa erialaõpingud. Tänaseks päevaks on mõisahoone kahjuks lagunenud, samuti ka tall ja aidahoone. Isa meenutuste kohaselt oli õppuritel ainsaks pesemisvõimaluseks üle tee asuv järv. Tundub romantiline, ent tegelikult... Nappide rahaliste võimaluste tõttu asus ta tööle kooli söökla varustajana. Töö sisaldas kõike - ka elusloomadest lihakehade ettevalmistamist :( Kui tollases koolis saabus vilistlaste kokkutulek, anti isale ülesanne korbi tegemiseks kohupiima hankida. Kohupiima sai sel ajal vaid 18 km kaugusel asuvast Vaapinast. Egas midagi - isa rakendas hobuse ette ja läks kohupiima järgi... Jõulude paiku... Uskumatu tõesti , ent sellisest elu elati mittejustväga ammu - 50 aastat tagasi. Õhtul vaatasime vanematega koos lugu setode kuningast Pekost. Pärast etendust sõitsime Räpina Hotelli - mugav ja taluhäärberi hõnguline.

Ootamatusi täis nädalalõpp.  Mõtetel (või unistustel) võib olla täidesaatev võim:)  Taoliste juhtumiste valguses tuleb tahtmatult tunnistada - unistada tuleb vastutustundlikkult. Sest tõepoolest  nagu võrguvõõras kunagi tõdes - emotsionaalse uputusega haakumisevõime on olulisim.  Vastused sünnitavad uusi küsimärke ja seoseid järgmistesse võimalikkustesse. Juhul, kui selle tajumisvõime nimi on "küpsus", siis... küpsus on igav. Turvaline jah, ent elutu.  Marineerin end mõnda aega küsimuste ja seoste võrgustikus. Aga kavatsen tegutseda. You may never know what results come from your action.  But if you do nothing, there will be no results. - Mahatma Gandhi

Saabus ühe uuringu vastus. Ei olnud hea tulemus. Eks tule teha uued uuringud ja kummitusest vabaneda. Aeg annab arutust. Aga põlve võttis võdisema ikka.

Kingitus pojalt. Järjehoidja on vahel ja klaver vaja häälde seada;)

Palju probleeme (kui mitte enamus) omavahelistes suhetes saavad alguse võrdlemisest. FB fotoalbumid, TV, blogid jms stuff võimendavad võrdlusmomenti veelgi... Ma pole kindel, ent usun et kunagi olid inimesed sellevõrra rahulolevamad ja õnnelikumad, et puudus laiahaardeline võrdlusmoment. Ainult naabrid olid pinnuks silmas :) Aga nüüd... Jah... kui mitmeid kordi olen end "kuriteolt tabanud", et  nänänää, temal on nii ja minul mitte...  Temal tuleb kõik mängleva kerglusega, mina pean rassima ja roppu vaeva nägema... Viimasel ajal olen täiesti teadlikult probleemiga tegelenud . Ehk siis - püüan üldse mitte võrrelda. Austada omaenda valikuid ja elustiili. Leida, et just nii on hea. Või siis - leppida teadmisega, et kui oli otsustamise koht, siis ma kas a) lõin põnnama, b) ei mõelnud tõsiselt tagajärgedele c) ei viitsinud üldse mõelda... :) Palju lihtsam on sedasi elada.  Ja FB fotoalbumites sorida:) Või TV-d vaadata... Et ei võrdle. Ei suhesta. Näiteks täna.... homm

Kellakeeramine on viinud õhtutest valguse. Sestap üritan hommikuti, enne tööleminekut kopsud maa- ja metsaõhku täis tõmmata. Esimesed hallaööd panid metsa tarduma ja krõbisema. Linde polnud. Täielik vaikus. Vaid koerte ja minu astumise hääled. Ühel hommikul, kodust lahkudes vaatasin juhuslikult üle õla tagasi.... ja tardusin isegi. Koduõu oli vasttõusnud päikese kullasäras, taamal päevitasid hobused... samuti tardpoosis....ja kõnniteel istusid liikumatult mu kaukad. Jah. See jääb meelde surmatunnini ja kunagi näen seda pilti, usun sellesse.                                                 THEO                 MOZART                                                                   BO                                                                   NH                                                                   AM                                                                    BE                                                                    TT                

Ma olen nüüd veendunud, et uus algus on võimalik. Tegelikult ei ole midagi muutunud. Aga see "mitte midagi" oli vaja üles leida. Ja.... raske, tõesti raske on endas setitada teistsugust maailmapilti. Sellist, kus kõik polegi vaid must-valge. Kus on palju pooltoone ja neist moodustuvaid spektreid. Õpin seda iga päevaga. Et aeg vaid otsa ei saaks! Ega oskagi sõnadesse panna, mida tunnen. Nagu looduse või muusika kirjeldamine...

Vahest on vaja suurt pauku. Sellist, mis eemaldaks igikeltsa ja paljastaks olulise. Pauk oli. Igasugust pahna lausa lendas - nii ülekantud kui otseses tähenduses... Revololutsioon õnnestus. Ultimaatum vastu võetud. Ebavõrdne  võitlus algamas. Vist. Eks aeg näita. Aga olen lootusrikas!

.... on taaskord lahti löödud. Et miks Radetzky marss?  Sest ka blogis olen neid lahti löönud nii  2010 ja 2009 :) Tänvavuse glamuuri juhatab sisse NO99. Sümboolselt ilma orkestrita. Et "kultuuri"sündmused ei ununeks.

Kallid sõbrad! Ärge solvuge ja loobuge mu blogi lugemisest:) Olen kuni 01.maini seotud ühe oma fänninduse objekti unistuse täideviimisega. Üritus ise leiab aset 01.mail Rock Cafe` s. Linnu Tee lugusid saab MP3 failide abil kuulata ka siit : Mu isiklik lemmik on endiselt She`s A Man . Nüüd, täiskasvanuna eriti... kõik need emotsioonid oliviast ja orlandost saavad ses loos kokku ju... Sedavõrd küpset ja hea käiguga hardrock lugu 80-ndate lõpust nagu ei mäletagi. Ja helilooja ja tema praegune elusaatus meenub. Kurvalt. Aga õnn on alati pöörduv ja usun, et M.L. puhul ka. ...Et Elvasse palju Lootust ja Jõudu! Pärast 01.maid tunnen end kahtlemata kirjutamisvõimelisemana.

Ongi aasta(d) möödas.

Minu õpetaja on minu ema. Minu ema on õpetaja. Üks kindel asi siin ilmas:) Emps on sellest õppeaastast alates ametlikult pensionil. Lõpuks. Möödunud aastatel oli tema teeneid ikka vaja - õpetajate põud ja miskipärast ei tahtnud keegi Mulgimaa südamesse eesti keelt ja kirjandust õpetama tulla. Kohtusin mõned päevad tagasi emaga ja ta tundus reibas. Olin mures, sest õpilased ja kool on olnud ja on ilmselt ka edaspidi suur osa tema elust. Kohe hästi-hästi suur. Korjasime ploome mulle ja tema pinginaabrile:) Jajah... tänu ploomiaktsioonile õnnestus mul ema pinginaaber ära näha. Tagasiteel põikasin läbi... Uurisin, et kuidas ja mis... - ooei, olen täitsa rahul, meil on Taaduga koos niipalju tegemist! Isegi balletietendus lükati edasi, sest üritused-käimised ees. Novembris ilmselt lähme koos Metshaldjat vaatama. Mu esimesed mälupildid emast on seotud massiivse kirjutuslauaga. Hallikas, suure kupliga laualamp, vihikute pakk ja nende kohale kummardunud ema... Vahepeal raputas

Pagana pateetiliseks olen ikka muutunud... Praegugi oli suur kiusatus postituse pealkirjaks panna "puhkuse viimane post" vms:)  Aga tegelikult... on suvi mu lemmikaega ehk augustisse suubunud.  Mul on kujunenud aastatega kummaline traditsioon - lugeda sel ajal H. Hesse`i Klingsori viimast suve . Omamoodi sõltuvus - istuda terrassil, klaas jahutatud valget veini ja lugeda kirglikult kirjapandud lugu. Mõnda aega tagasi kirjutasin, et loen väga vähe uut kirjandust. Kunagi loetu settimine on huvipakkuvam ja uue avastamine koos ""tunnetatud paratamatusega" - põnevam...  Ilus suvi on. Võrreldes... ahhei, polegi vajadust võrrelda. Ikkagi kordumatu. Olen peamiselt nautinud kodurahu. Ei tundnud vajadust kusagile rännata, matkata, põgeneda...  Üks lepitav(taas)kohtumine on leidnud aset. Üks pikk unenägu on saanud painajast priiks. Punaste Kaantega raamat on selle tunnistajaks ja meenutajaks. Hoian teda enda ligi.... 30.juulil tiksus aasta jälle juurde. Ma tean ka täps

Tukastasin täna hommikul võrkkiiges. Olin endale teinud mõnusa pesa - padi, suletekk... V.Woolf`i Orlando. Olivia pole veel ju minuni jõudnud:( Tuul kiigutas, ajataju kadus... mõistsin E. poolt kirjapandud kirjanduslikku kujundit, et sillameistrid peavad olema eostatud maa ja taeva vahel... muidu poleks sellist mõtlemist... ja maismaid ühendavaid sildu. Kahtlemata mu puhkuse parim päev. Akvarell on pärit siit

Kolmapäeval, keset kibedat tööpäeva sain just sellise teate telefonile. Sain kohe aru, keda kaasa silmas pidas. Iseeeneses läksid suunurgad üles. Ööbik. Tänavu tuli vist hilja tõesti, aga nüüd on ta siin ja ei raatsi isegi suure hommikuvalgega magama minna.

Kas oled veel maamunal või mitte ? Su haiget saanud süda - on`s vastu pidanud? Ei ole mu mõtteist lahkunud, oled seal endiselt ja pidevalt. Võiksid anda (elu)märgi.