Kõigest ja ei millestki

Ei teagi täpselt, mis on põhjuseks  -  suveajale üleminek, tinnitus või loomulik organismi vananemise protsess, ent mu une ahritektuur on paigast ära. Mulle meeldib mõelda unest kui arhitekuuriliselt korrastatud režiimist. Imponeerib ka see, et tegelikult ei tea päris täpselt mitte keegi, mis juhtub unesoleku või unetuse ajal. Mis põhjustab erinevaid unenägusid ja unetust? Vaid küsimärgid ja oletused, täpsed vastused puuduvad. Isiklikust unearhitektuurist. Ennemuiste ei olnud mul eales probleeme 8-10 tundi jutti magada. Nüüd on. Viimasel ajal ärkan üsna seaduspäraselt 3 tundi peale esmast unne vajumist. Mida sagedamini seda  juhtub, seda raskem on taas und leida. Esialgne paanika on asendunud uudishimuga. Tegelikult olen noorusaegadest alates olnud ööinimene. Mulle meeldib öövaikus. Mõtted, mida mõtlen öösiti erinevad päevastest (argistest). Seega  - hullu poleks jutkui midagi. Vaja vaid öistes tegevustes pidepunkt leida. Raamatute lugemine ei sobi, olen proovinud. Spetsiaal

Uue postitusega on läinud nii, et olen mitmeid kordi alustanud ja pooleli jätnud.Vahepeal kerkis taaskord päevakorda blogimise jätkamine.Siiski.... - jõudsin arusaamisele, et blogimine on võrreldes teiste sotsiaalmeedia võimalustega mulle kõige sobivam. FB-st tüdisin juba jupp aega tagasi ja praeguseks hetkeks olen oma konto deaktiveerinud. Twitterist ei arva üldse midagi ja muud keskkonnad (google+, orkut jne) ei köida üldse. Blogimisega läheb mul juba viies aasta. Staažikas juba. Seega tean, et ajutine mõõnaperiood kirjutamises möödub ja tunnen taas vajadust end võrgupäevikus väljendada. Olen viimasel ajal sageli oma vanu blogipostitusi lugenud. Tegelikult on ääretult tore (taas)avastada oma kunagisi mõtteid ühes või teises teemas ning võrrelda arenguid..., ka taandarenguid. Viis aastat on siiski väga pikk aeg blogimise mõttes... olgugi et ajaliselt  möödunud linnutiivul. Seega, blogimise suurim võlu minu jaoks ongi peatada aega  oma mõtete, elamuste ja tunnete kirjapaneku lä

Olen elus ja kirjutan varsti. Seniks jagan teiega ilu ja  elurõõmu:)

Ja  minu oma ka! Esimesest viimasest korrast on möödas 4 aastat . Tookord jättis kõik mulle unustamatu mulje. Küllap ei pettu ma seekordki. Rooma on tõeline Igavene linn. Reisipalavik on juba sees :) Kuuldavasti kõigub  keskmine temperatuur  Roomas +15 ja +20 vahel.  Lumevallide vahelt minna on seega omapärane, ent tõstatab kõikide naisinimeste jaoks igihalja küsimuse - mida  küll selga panna? Väga vastumeelselt, ent nado...fedja nado.., vean end täna meie kaubandusvõrku kammima. Üle hulga aja tunnen, et olen tumedatest toonidest väsinud ja tahan midagi rõõmsamat. Töökaaslaste mõjul ehk? Meil on mitu desigualifänni ...

Vabariigi aastapäevaks saabus poeg koju ja mind valdas kohe suur kokkamise tuhin. Hommikusöögiks tellis poeg pannkooke, sest olevat möödunud ilmatu aeg, kui ta neid viimati sai. Pakkusin täidiseks tavapärase mee ja moosi  kõrvale Saida kohupiima. Maitses väga hea. Aga kohupiima jäi kõvasti üle ja otsustasin õhtuse koogiteo ette võtta. Leidsin väga hea ja lihtsa koogi retsepti  siit . 1 pakk küpsiseid (Kalev, Selga) 1 banaan 400g kohu- piimapastat 2 muna 1 dl suhkrut 200ml vahu- koort 3 spl suhkrut Põhjaks laduda küpsised koogivormi põhja. Banaan tükeldada, laduda küpsistele. Kohupiimapasta vahustada munade ja suhrkuga. Valada küpsistele. Küpsetada 190 kraadi juures 30 - 40 minutit. Lasta jahtuda. Vahukoor vahustada suhkruga, määrida kreem koogile. Järgmine kord asendan banaani maasikatega. 

Nali naljaks, ent nii ongi - mul on hääl peas!  Algul ei saanud aru, kas undavad radikad, elektriliinid, nõrkvool või miski muu. Lõpuks mõistsin (magamiskohta vahetades), ent see heli tuleb mu peast. Kõlab õõnsalt, ent nagu aru olen saanud,  on tegemist probleemiga, mis vaevab teisigi... Sõbrannaga vesteldes tuli välja, et ka  tema elukaaslane, kunstnik J.T. on tinnitusega   aastaid hädas olnud. Kui tagasi mõelda, saabus heli kusagil varasügisel. Võimalik, et põhjustatuna kõrvaklappide pidevast kasutamisest endises töökohas - ma lihtsalt avastasin, et see on üks võimalusi olla omas maailmas. Ja see meetod oli seal vägagi levinud. Praegu tunnetan füüsilist tõrget kõrvaklappide vastu. Olgugi, et minu omad olid kõrgekvaliteetsed seinheiser `id. Arsti juurde veel pöördunud pole, ent ilmselt peab. Sest põhjuseid võib olla mitmeid nagu wikist lugeda võib.  Naljakas on see, et heli ilmub vaid siis, kui magama sätin. Loomulikult põhjustab taoline asi unetust jms.  "Peahääli"