Kõigest ja ei millestki

Tahan oma blogimisaasta kokku võtta. Juhuslikult tuli jango.com netiraadiost just Yes`i Hearts ning selle loo mõjutusega mu viimane tänavuaastane postitus tulebki. Olen tänu blogimisele ja blogosfäärile 2008.a saanud väga eriliste emotsioonide osaliseks. Kulla Liana - ei unusta eales Su saadetist mulle. Tänan Sind ime eest, millesse mind pühendasid! Leelo Hiinamaal - hetked, mil forever-stop vedruvankris ja mujal maailmaasju lahkasime - need on mulle väga kallid. Meenutan Sind sageli ja loodetavasti kohtume taas. Tänan kõiki blogilisi ja lugejaid toetavate ja julgustavate sõnade eest, kui oma oskamatust, suutmatust ja kurbust oma lemmikutega toimetulemises teiega blogi vahendusel jagasin. Ei liialda - tänu blogide lugemisele ja blogimisele on minust saanud parem inimene. Tunnen seda. Rõõmustan jätkuva õppimis- ja adumisvõime üle:) Head vana-aasta lõppu ja kõige paremat teile uuel aastal!

Pühadejärgne letargia. Enamasti olen sõna otseses mõttes vedelenud. Sest on söödud ja sõidetud:) 24.-ndal võtsime ette retke Lõuna-Eestisse mu vanemate juurde. Ka Üliõpilane oli ühes - magas norinal tagaistmel. Põikasime ka Märjamaa surnuaialt läbi, kus kaasa lähedased. Surnuaed kihas inimestest. Aga tõttöelda ei tundnud midagi. Surnuaed on maise teekonna lõpu vormistus, aga kõnetavad ju mälestused... ainult et - neid ei tule enam juurde. 25.-ndal toimus perelõuna. Vennalapsed olid kahjuks tõbised ja nii ma vennaperet võõrustada ei saanudki. Aga ikkagi oli meid lõunalauas meeldivalt palju. Eriliselt jäi meelde pooleteiseaastane Mia, kes tuppa sisenedes joonelt kuuse juurde tõttas. See siiras rõõm, mis lapse silmist peegeldus, kui ta kuusesoksi ja värvilisi kuule paitas! Magusamenüü pärines suures osas blogidest: kuivatatud aprikoosid shokolaadis Triangli juurest ja itaalia shokolaadikook Kajakapesast . Kõigile maitses! Tänud! Eilne päev jääb samuti meelde - vestlesime pojaga. Kvinthääl...

Ma pole kristlane. Seetõttu on jõulumüsteerium seondunud minu jaoks eelkõige faktiga, et päevad lähevad nüüd kukesammu võrra pikemaks ... seega valgemaks. Mulle meeldib valgus ja tähistan seda rõõmuga. Kuigi ... valguse/pimeduse vaheline varjude aeg on samuti elamisväärne. Täna on olnud piltide ja pildistamise päev . Vanade fotoalbumite päev:) Tuul ulub akna taga. Üks aasta hakkab jälle lõppema. Soovin teile, kes te mu mõtteid kõigest ja millestki kohta loete, lumevalgust südameisse! Pildi autoriks on Tiit Blaat ja pärit siit .

Kuulan taas klaverikontserte. Sel aastal tulidki nad kuidagi hilja:) Gould`i Bach`i, Gulda Mozart`it, Richter`i Tšaikovski`t ja Rahmaninov`i... Neist mulle piisabki. Nagu heade sõprade ja tuttavate kõrvale mingi aja jooksul enam lisandumisi ei tule, nii ka muusikas. Ma ei pea silmas seda, et ma uut, senitundmatut muusikat ei kuula ja endasse ei lase - lasen küll! Lihtsalt... nimetatud loominguga on tunnen end turvaliselt ja puhanuna. Ei pea otsitava leidmiseks pingutama helide rägastikus. Ei midagi melanhoolset, olgugi et sama kontserdi esitus oboel kõlab vivaldilikult kaeblikult. Gould`i versioon on aga täis kirgastust ja lootust... ja pisut ka kahetsust. Klaver on värviline pill. Ühte heli saab mõjutada palju.

Helveste langemist on selle kontserdi osa saatel hea vaadata. Või ka merd. Või üldse mitte midagi vaadata ja mõelda.

Loen blogidest ja kuulen ümberringi, et enam-vähem kõik on nakatunud pühadeelsesse saginasse. Aga mul ei tule ega tule vaimu peale. Otsisin küll küünalde kandelaabrid välja ja söögilaud sai pidulikuma katte, ent see on ka kõik. Kaasa oli metsast kuuse toonud. Viimastel aastatel on meil põrandavaasis olnud männioksad. Nüüd aga on 25.-ndal rohkem rahvast, sealhulgas lapsi oodata. Pole ka kingijahil käinud. Üleüldse... mulle ei meeldi niimoodi kohustuslikus korras kinke teha. Meeldib spontaanselt. Tujutu olen. Isal oli eile Tartus op. Täna intensiivis. Küllap läheb kõik hästi, ent... tahtsin talle haiglasse ise järgi sõita, aga olude sunnil ei saa. Otsutasime et läheb vend. Kui isa just 24. välja ei saa -siis saaksin sõita. Õnneks sajab õues laia lund. Hobude lakad olid paksult helbeid täis, kui neid talli kutsusin. Mozart kaalus talliukse juures pikalt, kas ikka siseneda või mitte. Nautis lumevalgust.

Pisut küll hilja, ent siiski - panen kirja loo möödunud pühapäevasest kohtumisest oma tüdrukutega. Tüdrukud on mu kursuseõed eesti filli päevilt. Jäime suhtlem esimeselt kursuselt. Elasime ühes ühikas, mitte küll toanaabritena, ent kuidagi juhtus nii, et just meil kolmel oli üksteisele palju öelda ja mõelda. Koos sõime end ühikaköögi praetud kartulitest ja Narva kohviku tuuletaskutest paksuks. Ja koos käisisme neid rasvavolte Russalka juures maha jooksmas:) Kui me pühapäeval T. möödunud sünnipäeva tähistamiseks taas kokku saime ta õdusas uues kodus, mõistsin, mis meid hoolimata erinevatest elustiilidest ja iseloomudest kokku liidab. Pühendumus. Meil kõigil on üks ühendav omadus - ükskõik, mida me mingil perioodil ei tee - teeme seda ülima põhjalikkuse ja pühendumusega. Oleme kirglikud inimesed. Ilmselt ühe ja sama veregrupiga:) T. naudib taas emarolli. Tema, kes omal ajal ja alal ühiskondlikult aktiivne, sotsiaalne, edukas jne oli. Tõttöelda, ei uskunud aastaid tagasi, et ta sell...