Kõigest ja ei millestki

Vabariigi aastapäevaks saabus poeg koju ja mind valdas kohe suur kokkamise tuhin. Hommikusöögiks tellis poeg pannkooke, sest olevat möödunud ilmatu aeg, kui ta neid viimati sai. Pakkusin täidiseks tavapärase mee ja moosi  kõrvale Saida kohupiima. Maitses väga hea. Aga kohupiima jäi kõvasti üle ja otsustasin õhtuse koogiteo ette võtta. Leidsin väga hea ja lihtsa koogi retsepti  siit . 1 pakk küpsiseid (Kalev, Selga) 1 banaan 400g kohu- piimapastat 2 muna 1 dl suhkrut 200ml vahu- koort 3 spl suhkrut Põhjaks laduda küpsised koogivormi põhja. Banaan tükeldada, laduda küpsistele. Kohupiimapasta vahustada munade ja suhrkuga. Valada küpsistele. Küpsetada 190 kraadi juures 30 - 40 minutit. Lasta jahtuda. Vahukoor vahustada suhkruga, määrida kreem koogile. Järgmine kord asendan banaani maasikatega. 

Nali naljaks, ent nii ongi - mul on hääl peas!  Algul ei saanud aru, kas undavad radikad, elektriliinid, nõrkvool või miski muu. Lõpuks mõistsin (magamiskohta vahetades), ent see heli tuleb mu peast. Kõlab õõnsalt, ent nagu aru olen saanud,  on tegemist probleemiga, mis vaevab teisigi... Sõbrannaga vesteldes tuli välja, et ka  tema elukaaslane, kunstnik J.T. on tinnitusega   aastaid hädas olnud. Kui tagasi mõelda, saabus heli kusagil varasügisel. Võimalik, et põhjustatuna kõrvaklappide pidevast kasutamisest endises töökohas - ma lihtsalt avastasin, et see on üks võimalusi olla omas maailmas. Ja see meetod oli seal vägagi levinud. Praegu tunnetan füüsilist tõrget kõrvaklappide vastu. Olgugi, et minu omad olid kõrgekvaliteetsed seinheiser `id. Arsti juurde veel pöördunud pole, ent ilmselt peab. Sest põhjuseid võib olla mitmeid nagu wikist lugeda võib.  Naljakas on see, et heli ilmub vaid siis, kui magama sätin. Loomulikult põhjustab taoline asi unetust jms.  "Peahääli"

... ja paslik on meenutada Frank Zappa kuldseid sõnu.

Eelmine pühapäev algas ärevalt. Esialgne rõõm vannitoast kostuva veesolina kohta asendus peagi kurva tõdemusega, et seina sees on suure tõenäosusega toru lõhkenud. Vesi tuli kraanist ühtlase joana ja veesurve järgi ei oleks saanud midagi järeldada, ent kohin seina sees pani meid kiirelt tegutsema.   Kaasa sulges vigase veetorustiku kraani "pimedaga " (sain targemaks - s.t pmst ummikteed veeliikluses) ja nüüd on meil pool maja ilma veeta. Eks tule torustik uuesti vedada, sedakorda seina pealt. Juba eelmise aasta käreda pakase aegu külmus sama torustik ära, kusagil on külmasild tekkinud - mis parata! Aga tegelikult pole häda midagi. Ei pea olema ju nii, et on kaks vannituba, eks ole. Või et...otse magamistoast suundud vannituppa. See kõik on väga mugav, ent kui seda pole - ega elu seisma jää!  Tänane kaunisilm äratas katuseaknalt liuglevate jäätükkidega.  Talli poole suundudes tundsin koheselt - õhus on kevadet! Linnud säutsuvad ja häälitsevad hoopis teistmoodi...

Kingitus pojalt. Järjehoidja on vahel ja klaver vaja häälde seada;)

44. Nägin seda numbrit unes üpris kummalises kontekstis. Kunagi ammu  (!) räägiti, et Tallinna 44.Keskkooli abituuriumi lõpusõrmuse kandmine keelati ära, sest sõrmuse ornament seostus kahtlaselt SS-ga... Õnneks ei omanud vahetult enne sünnipäeva nähtud uni muud apokalüptilist tähendust kui meeletut pakast, mis pärast kolmandat veebruari kogu maa vallutas. Omamoodi kaunis ja ohtlik loodusime... Kui talli siseneda, avaneb tõeline jääkuninganna riik- tahked ja kristalliseerunud struktuurid  - uksekruvidest kuni hobusejunnideni. Kõik on kuidagi esteetiline ja kaunis.   Mitmed mu tuttavad muretsesid, et kuidas hobud sellisele külmale vastu peavad. Vastus: väga hästi. Tekid üll ja peadpidi silopallis - nii nad praegu oma elupäevi mööda saadavad. Ja on silmnähtavalt rahul. Inimestel on hoopistükis raskem - lõputu kütmine, külmunud veetorud, ahjupuude ja vee tassimine... Pidu oli ka.  Linnas. Kohal oli võluv blondiinide seltskond, kust puudusid kaks... Üks neist on Saksamaal mehetegusid

Sel nädalavahetusel suusatasime. Loodetavasti leidsime talve kõige külmema nädalavahetuse üles:)  Jõudsime Kuutsemäele 11 paiku hommikul ja nina tundus kahtlaselt kokku tõmbavat.  Termomeeter näitas  -20C. Õhk oli hõre, ent milline vaade! Lumi sätendas, puud olid härmavõrgus... imeilus! Külmapõlgureid oli teisigi. Võibolla kujutasin ette, ent kõik olid kuidagi vandeseltslaslikult sõbralikud. No näiteks kingiti mulle parklas päevapilet - pereisa koos pojaga olid sõitma tulnud, ent pereema loobus. Sümpaatne mees mulle piletit. Kohmetuksvõttev, kas pole?!  Heatahtlikkust kohtasin tõstukisabaski - sattusin ülesminekul paari ühe mehega. Kuidagi läks meil tõstukihaare peost -  ei jõudnud seda õigeaegselt tagumiku taha sättida. Õigemini, temal õnnestus, mul mitte:) No ja siis ma venitasin end käte jõul üles. Võõras mees püüdis terve tee mind abistada ja teekonna lõpus palus südamest vabandust. Naersime mõlemad ja soovisime mõnusaid laskumisi.  Ühe teise meesterahvaga arutasime ülesm