Kõigest ja ei millestki

Tänane algas siis, kui ei olnud veel eile magama läinud:) Juba teist ööd napi unega. Balletitunnist sain sellise emolaksu, et ei suutnud pikalt uinuda...lihased kirvendamas. Öö jäi lühikeseks tänu erilisele sündmusele, kus musitseerisid korraga nii poeg kui Tema. Palju sõpru ja häid tuttavaid. Suurepärane muusika. Vastandlikud emotsioonid. Tal on valus. Ja mul ka. Kui teda lavalt maha tulles embasin, põsk-põse vastu, siis oli korraks nii hea tunne, mõlemal. Tundsin seda. Teadmine, et side jääb... Olgugi, et vaatame erisuundades. Ohjah... ja siis sõbrad ja tuttavad, kelle kõrvu ühtteist jõudnud. Muidugi olen sellest üle (see ju meie kahe vaheline asi, meie elu), aga keeruline ikka. Eilsesse jäänud täna kestis edasi ka tööl. Tõsteti häält, mis mõjus mulle mõned hetked hiljem nii, et ei saanudki "ree peale" tagasi. Enesehaletsus, jõuetus, et 21.saj. ja ikka veel mõjutab 700-aasta tagune orjapõlv me käitumismaneere. Omandiinstinkt. Raha teenimise tagajärjed.  Põgenesi...

Olin täna pärast nädalast pausi taas tööpostil ja balletitunnis. Lihtsalt... kuidagi hea päev. Olgu üles tähendatud. Selgus, rahu ja harmoonia. Teeotsa niidid sõrmede vahel kenasti hargnemas, suunda näitamas. Kindlas haardes. Kui hea on olla oma mõtete peremees! Teha vahet õigel ja väära ning vastavalt sellele langetada valikuid. Kui niidiotsad vahepeal ka lootusetult sassi tunduvad olevat, tuleb aeg maha võtta. Püüda sasipundart eemalt vaadata.. kuniks leiad juhtlõnga. See toimib! Balletis tegin üle hulga aja hüpetes kaasa. Põlveside oli kahtlane, ent täna sain endaga hästi hakkama.  Glissade & Asemble . Double Asemble`ni veel ei jõudnud, ent sain vähemalt pihta Glissade/Asemble erinevusele :)

Põlvkondlik vastandumine oli,  on ja küllap ka jääb. Niikuis aeg, nii ka inimesed. Minu põlvkonda on nimetatud pigem kaotajate (luuserite) kui võitjate omaks. Meil õnnestus olla noor ajal, mil kõik oli muutumises kuni riigikorra vahetumiseni välja. Mõned meist ei harjunudki kiirete muutustega. Meenutades oma klassi- ja kursusekaaslasi, siis jah - kõik oleme uute reeglite ja korraldustega kaasas käinud, ent tohutut hüpet esiplaanile, poliitikasse, püünele, " inimkonna hüvanguks" vms meist keegi teinud pole. Sestap usun - mu põlvkonda ühendav lüli on  kohanemisvõime,  pigem vaatleja kui tegutseja/suure aktivisti rollis olemine. Samas - kõik tunduvad kuidagi... õnnelikud, oma tee leidnutena. Huvitav fakt, kas pole?! Ometi...tagasi mõeldes - kuivõrd palju väga mitmekülgselt andekaid meie seas oli-on. Mitte solvata tahtes "noori-võimsaid-vihaseid ", ent jah .-  vägevamate vaimsete ja ka füüsiliste eelduste ning võimetega. Mäletan näiteks endast paar aastat vane...

SEE LUGU hoiab mind praegu ree peal:) Ja näitab ära, kes või mis on oluline. Minu inimesed kuulavad, kuulevad ja armastavad seda lugu. Calamity`s Child.

Glamrock ja David Bowie - kes neid suudaks lahuta! Kes üleüldse suudaks ette kujutada, mis imeasi on glamrock... kui poleks teda. Igavene mälestus!  

Huvitav, kas kellelgi esineb veel sarnaseid "hoogusid" nagu mul? Õige mitmel korral olen tajunud end eemaltvaatajana . Näiteks: sammun mööda inimtühja koduteed ja mingil hetkel tajun kogu ümbritsevat eemalt. Nagu oleks kehast lahkunud :)  Mitte ülevalt nagu filmis kus inimhing keha maha jätab, vaid justnimelt eemalt, läbi prisma või suure teleskoobi. Natuke kõhedavõitu tundmus. Eriti hetk, mil teadvus päriselusse tagasi fokuseerib. Kummaline virvendus irreaalsuse ja reaalsuse piirimail, mis unenägudesse üle kandunud. Taolisi hetki olen kogenud ka Eestist väljaspool. Roomas, Dubrovnikus, Cavtatis, Tenerifel, Marokos,... Paikades, kus mul väga hea olla olnud. Kitsastes, inimtühjades tänavates see hetk koidab. Tähemaailm ei tundu enam üldse utoopiline. See trööstib. Eriti praegu, kui rööprähklemine taaskäivitunud. Inimsuhted valgele lumevaibale lahti laotatud. Kõik mustrid on vähemalt põnevad.

Aasta alguse Kalamaja õpetajad lubasid balletitreenigutel "vett ja vilet". Võhma on juurde vaja. Rohkem poolvarvast elementides kasutada. Luud peavad hakkama vaagnast välja pöörduma nii, et koguaeg tunnetaksid - lihased laulavad oodi reieluule, põimudes ümber luu ja kallistades teda väljapoole   (õpetaja väljend!) Vot nii. Esimene tund, kus põhirõhk oli võhmal - see läks hästi, Ei olnud üldse hullu, minu jaoks isegi vaatet kergete killast ülesanded. Vaid mõne kombinatsiooni puhul tundsin, et sääremari hakkas kangeks jääma. Venitusharjutused leevendasid koheselt. Liikuvuse ja koordinatsiooni suurendamisega on teine tera. Koleerilis-melanhoolne närvitüüp reageerib järgmiselt: kui miskit välja ei tule, siis - küllap ei seleta õpetaja niikuispeab. Järgmine fookus lasub iseendal ja oma "vaesel" kehal, mis ongi hetkel hädine, vaevleb allergilise lööbe ja  kurguvalu küüsis. Kuniks toimub sisemine plahvatus, et  - aitab tänaseks küll! Rahunemine leiab aset alles ...