Kõigest ja ei millestki

Hetk tagasi möödusid aknatagusest. E-M-T. Nad on ikka ülinaljakad oma suuruses ja suuremeelsuses. Sel õhtul, kui Bonzo lahkus ja Hauameister oma tööd lõpetas, olid nad mu ümber. Kõik kolm. Nuhutasid vaikselt oma ninadega mu pea ümber ja hoidsid mind. Vajan seda praegugi. Väga. Kevad tuleb ja talv taandub. Tii-tii...see kevad tuleb teisiti. Tardumus, mis taandub aja möödudes. Tean seda. Usun. Palju sündmusi olevikus. Tulevikus vaid ehk päevakese võrra. Kui sedagi... Minevikku ei vaata. Jumaldan üksindust. Tunnen nagu oleksin kodus. Olen omadega metsas ja ära.

Vahepealsed päevad on möödunud linnutiivul. Olen palju kõrgustes matkanud. Läbimatkatud kilomeetreid on kogunenud kenake hulk (miski 60 km ümber küll juba). Rekordpäeval sammusime läbi ligi 25 km. Mägedes, lõõskava päikese all. Hingematvad vaated kaljuservalt, rohtlates. Vahepeal sõneleme. Põhipõhjus - alkohol. Siinsed veini ja õllehinnad on madalad, kvaliteet aga kõrge. On inimesi, kellele sobib vaid nulltolerants. Reisikaaslane on üks neist. Armas perekond, kelle juures peatume, tegi paar aastat tagasi otsuse - nullkomanull . Liigun ise samuti sinnasuunda. Lihtsalt... ei taha seda laokil ja hajevil tundmust enam, mis isegi ühe klaasitäie veiniga mu sisse poeb.  Püüan seda ka reisikaaslasesse süstida. Temale ei sobi see kraam kohe üldse. Selline värk siis. Aga täna lähen 3.katsele lohega. Eelmine kord tegin tutvust oluliselt suurema tegelasega - 8 m2. Tuult on praegu vähem ja mul lihtsam õppida, kuigi - esimesed minutid uue lohega olid väga lootusetud. Pikad...

Mu armas reisikaaslane armastab silmale nähtamatut maailma. Loeb, mõtiskleb,  tõlgendab, soovitab. Nii sattus mu kätte Eckhart Tolle "Siin ja praegu: kohaloleku harjutused". Olen just lahti laskmas minevikust ja harjutamas olevikku, hoidudes liigsetest tulevikumõtetest/muredest. Ehk siis - õigel ajal saabunud toetus. Tolle` t on lihtne lugeda neil, kes seisavad teelahkmel.  Neil, kes püüdnud aastaid "vaigistada müra enda peas". Äratundmisrõõm.  Et dilemmad on olnud teistelgi. Lohutav teadmine, et peale sünni ja surma oleme nii mõneski teises sündmuses koos. Meie, inimesed. Mitte inimese ajutised kohusetäitjad . Kohalolemine ja olemine on tegelikult nii pagana lihtne. Tõepoolest, ei ole olemas minevikku ja tulevikku.  Seda on ju korduvalt püütud meile, Olijatele, öelda... ... Ei ole paremaid ,  halvemaid aegu . On ainult  hetk ,  milles viibime praegu ...  Jah, õige mitu korda on mu eluteele saadetud inimene, kes imestunult küsib - ag...

Esimene lohekoolituse tund selja taga. Teen enda jaoks märkmeid, et kuidas ja mis. Vaatan, mis meelde jäi :) Žest, käsi pea peal: Näitab seda, et  lohesõitja on üksi ja vajab abi lohe maha toomiseks. Ohutusreegleid on õige mitu: 1) Hoida 30-50 m raadiuses liiklemine "puhtana" - et ei sõidaks teiste liinidesse 2)  Eeltöö ranna suhtes - kas on kive, kust on hea lohega välja tulla jne 3)  Üks julla, mis on trapetsi küjes ja mis tuleb eemaldada juhul, kui "mingi jama" on - lohest ei saa tuulejõudu välja jms 4) Veel üks julla, mida tuleb lükata noole suuna siis, kui on "väga suur jama" -  lohest ei lähe jõud välja, veab kivide või avamere poole. Selle abil saab lohest vabaneda. Ajastus selle julla tõmbamiseks peab olema selline, et jõuad veel iseseisvalt randa hulpida. 5) Trapetsi küljes peidetud nuga, millega vajadusel liinid läbi lõigata ja samamoodi lohest vabaneda. Tuul ja Suund Lohesurfis on vaja sõita allatuult ja ülestuult nii, et lohe asen...

Esimesed päevad kauasoovitud vabaduses. Lihtsad, kordumatud hetked. Vee- ja päikeseinimeste kaitsvas ringis. Mina .- silmitsi oma hirmudega. Aga. Juba teisel päeval olin suuteline oma hirmuga silmitsi seisma - laavakaljudel turnides oli tarvis ookeanini jõuda. Jõudsin. Sain hakkama. Nüüdseks juba 3 korda tehtud. Kolmandal korral olin võimeline treppi ületama juba püstipäi, mitte neljakäpakil, jalad kõrgusekartusest tudisemas. Mis veel? Kaljult peaka hüppamine - check. Kutsu, beebi ja imearmsate ekstreemiharrastajatest vanematega esimene mäeplatoo võetud. Kaktusemarju olen saanus maitsta  - suured, tumepunased ja vitamiinirohked. Väga aromaatsed. Samuti ka tähtvilju ja passion-fru it`i.  Pererahvas on lihtsalt võrratu! Niiväga meie inimesed. Palju imetlusväärset. Piiritu voolamine tunnetatud paratamatuses.

Mnjaa, mulle tehakse praegu liiga. Seoses mu lahtihüppega vabadusse. Vähemalt mulle tundub nii. Eks selleks, et püsti tõusta ja uusi radu mõõta, tuleb pisut aega maas lamada. Õhtumaale omaselt peaks enne veel ka võimalikult palju kannatama. See on meile ju nii omane - kannatada ja kannatama panna. Pühapäeval toimus mu  senise elu kummalisim töölähetus. Pühapäeval Minskisse ja esmaspäeval - hopsti! juba tagasi. Hoolimata töistest eesmärkidest (mis said täidetud :P), sompus ilmast ja igasuguse huvi puudumisest kohaliku linna ja elolu vastu (mis on minu puhul imekspandav), oli reis ... soe ja kirgastav. Sain üle hulga aja reisida koos kolleegiga. Asja arutada. Elusolekut lahata. Termondünaamika esimese seaduse üle polemiseerida. Eluliselt oluline käik, seega. Ja ega hotellil ka viga olnud - 5 võtit, bassein, saunad... Toibumas. Püsti tõusmas.

Kõige kurvem mineku juures oli see, et viisin ta Loomade Kiirabikliinikusse. Tean ju, kui paaniliselt ta autosõitu pelgas. Süda ei rahunenudki. Pärast 3-tunnist kõikvõimalike ravimite manustamist, hapniku  andmist ja analüüse läks ta ikkagi. Ja mind ei olnud juures, mind saadeti Merimetsa laboratooriumisse analüüse viima ja koju.  "Palatis" ümberringi võõrad koerad, kassid, inimesed... Lähen hulluks, kui see meenub... K. tegi minuga selle kõik läbi. Oli mu kõrval ja toeks. Nägi mind lähedalt, nõrgalt, valusalt, murtult ja abitult. Ta on maetud nii, et näeb kõike, mida kalliks ja tähtsaks pidas. Ja mina näen magamistoa aknast kääbast. Ta pehme karva viimane paitus on siiani sõrmedes ja lõhnad sõõrmeis. Iga päev otsin teda silmadega. Peaaegu, et hüüangi. Harjumus. Olen seda ju 13 aastat teinud. Ma ju teadsin, et see hetk pole kaugel ja tuleb. Aga selleks ei saa kunagi valmis olla.