Kõigest ja ei millestki

Merd ja teid kündes tundsin väga puudust oma muusikast. Olen püüdnud, ent seni pole õnnestunud end kõrvaklappide ja seadmete usku pöörata. Mulle meeldib muusikat kuulata üksi või kahekesi , 3-mõõtmelises ruumis olles. Või kontserdil.  Mida aeg edasi, seda-enam istudes.  Või siis teineteise vastu nõjatudes nagu juhtus läinud pühapäeval, kui mu noore sõbra kutsel juhuslikult kahele suurepärasele kontserdile sattusime - Kadri Voorand & Mihkel Mälgand ja Liisi Koiksoni uue plaadi esitlus. Hirmus hea tunne oli muusikaruumis olla, kahekesi, koos. Allolev lugu on mu ammune lemmik. Vist olen blogis ka jaganud. See on selline pidevalt areneva ja kasvava harmoonia ja vibega lugu. Ei saagi otsa. Täna ikka õige mitu korda keerelnud juba...

Täna on esimene päev pärast naasmist, mil lihtsalt olesklen. Ei tee suurt midagi... kuigi kutsud tahaksid metsa ja pesud pesemist ja aed korrastamist. Tulime tagasi, sest Tema peres on mure. Päris suur, nimega 3.staadium. Kiirtus- ja keemiaravi. Hoolimata sellest, et mõlemal oli seekord raske reisi katkestada, on nii kõige õigem. Oleme kõik optimistlikud ja mitte vähemoluline pole ka tunne - olla vajalik, tugiisik.  Mõnes mõttes oli me seekordne koosolemine pitseeriva tähendusega. Kui enne veel kahtlesin... kõiges, s.h. iseendas, siis enam mitte. Me ei tee pikki plaane ja nii on hea. Ometigi olen suutnud sellest vabaneda! - pikaaegsest plaanimajandusest. See tähendab ka seda, et olen töisest rutiinmõtlemisest välja saanud. Pikk merereis on sellisteks "avastusteks" parim. Kadunud on ka paanika tuleviku ees. Eestlase-metsainimesena (Mikita järgi) olin hirmutunde tasapisi endasse lasknud tungida. Mets on ju alati käepärast... see teeb mugavaks. Sa ei jõua sinna enam. Me...

Olen nüüd jälle tagasi. Jalad on peaaegu kindlalt maas ja enam ei kõiguta. Süda jäi Linnu kõhtu. Kirjutan seiklustest ja pikast merereisist varsti. Palju imelisi pilte on ka.

Hommikukohvi juurde juhtusin kuulma jutusaadet isa ja poja Toompere`ga.  Seenior jutustas koolipõlvelugu liikuvast aabitsast . Tal olla see ükskord koju ununenud, mille tagajärjeks oli punase tindiga sulepeaga kirjutatud märkus. Liikuva aabitsa mainimne tõi  mulle judinad selga. Meenus, kui hädas ma sellega olin. Kõik tähed tuli  välja lõigata ja vastavatesse lahtritesse toppida. Miskipärast ei tajunud ma vist lahtrite ja tähtede kuju väga hästi ning osad tähed pudenesid "kosmosesse" või siis said ära nätsutatud. Kui nüüd tunni ajal oli vaja õpetaja käsul laduda mingi sõna, siis mul osasid tähti lihtsalt ei jätkunud. Jube piinlik ja paha oli miskipärast. Mõtlen, et kui palju on neid enese teadmata võetud hirme ja negatiivseid emotsioone lapsepõlvest. Ei saa siin süüdistada haridussüsteemi või kasvatust või mida tahes. Kaldun siiski arvama, et see on teatud inimtüüpidele loomuomane - põdeda asjade või sündmuste pärast, mis teistele mingeid vaevusi ei põhjusta....

Otsin väljapääsu tunnelist. Siia-sinna. Proovides ette kujutada ühe või teise tee sihtkohta. Lase valukehast lahti! ütles Tema. Lasen jah. Vist leidsin. Miks muidu mulle klassivend kirjutas. Usaldan vaistu ja seda, et ebameeldivusi on viimasel ajal liiga palju. Mõned asjad ei muutu ju kunagi.

Kuna mu elukaaslase maailmavaade on esoteerilist laadi, olen minagi  neist piltidest mõjutatud. Teatud tasandid on mulle miskipärast vastuvõtmatud (kõik need, mis inglitest ja jeesusest jutustavad), ent üldpilt on meeldiv ja arusaadav. Ses mõttes, et mis on esoteerika eesmärk? Anda inimesele hingerahu ja tasakaalutunnetust.  Kui sotsiaalmeediat jälgida, siis kõikvõimalikel päevakuulutustel, tähtede seisu jms kirjeldustel on soliidne hulk järgijaid. Kõik viitab sellele, et janu sisemise tasakaalu ja õnnetunde järgi on suur. Küpsesse ikka jõudnud inimesele on loomuomane otsida vastuseid. Kui näiliselt on kõik korras - tervis ok, söök ja jook nina ees, peavari olemas - et miks siis ikka piinab seletamatu igatsus, rahulolematus ümbritseva ja iseendaga. Kusagil peab olema veelgi parem!  - usub praegune, problem solver `ite põlvkond. Meid on ju õpetatud ja kasvatatud vaimus, et tuleb hakkama saada vastust võttes ja olukordi lahendades. Kes hakkama ei saa, on luuser, sõj...

Julguse (vapruse) definitsioon muutub ajas. Minu puhul on küll nii... Lapsepõlves pidasin julgeiks ja vapraiks neid, kes ei kartnud uusi olukordi. N.ö. füüsiline julgus end proovile panna.  Mäletan, et kunagi kutsus mu klassivend mind kohtama. Kirjavahetus toimus kooli garderoobi vahetusjalatsite abil. Ikka niimoodi, et pikapäevarühmas küsisime luba klassist väljuda ja jätsime kokkulepitud kohta üksteisele salakirju... Lõpuks nõustusin kohtamisega  silmastsilma - suusatamine kodukoha lossimägedes, kus nõlvad kaunikesti järsud. Kohalikud kutid olid ühele laskumisele lisaks veel ka "hüpeka" meisterdanud. Tolle aja mõistes olingi poistega võrdselt julge -  nõlvast olin mitmeid kordi alla tulnud.  Hüpekas oli mu lemmik - võistlesin kaugushüppes poistega. Nojah... ja seal toimus siis esimene kohtamine. Kohtudes liikusin iseenesest mõistetavalt hüpekaga nõlva poole. Mäletan siiani poisi kimbatust ja kahtlevat olekut. Täpselt ei mäleta, et kas minus oli "koha kätt...