Kõigest ja ei millestki

Kevad tuleb mühinaga - vihmahood vahelduvad tuulehoogudega ja iga päevaga võidetakse lapike maad lumelt kätte. Tuul on tark  - muidu hakkaks maa haisema. Theo ja Elton kaotasid lühikese aja jooksul kahepeale 3 rauda.  Sepp Urmas tuli Lõuna-Eestist kohale kutsuda, nojah viimati oli vist jõulude paiku - niigi hästi rauad vastupidanud. Värkimise ja rautamise ajal puhusime juttu, seekord mitte progemuusikast, vaid "olukorrast riigist".  Valimistest ja koalitsioonist, ühepoolsetest meediakajastustest. Lihtne ja selge arutelu - leidsime, et keskerakondliku peaministri valitsuse ajal on märgatavalt tõusnud keskendumine riigi siseasjadele. Eesti siseasjades ei oska kaasa rääkida inimesed, kes siin käivad kui külalised. Brüsselist, L.A-st, Washingtonist, Singapurist... Tahes-tahtmata jäävad nad eemale ja ei adu päriselu.  Laps ju ka võõristab inimest, keda sageli ei kohta... Väikeriigil on ikka raha vähe, see ei muutu kunagi. Olgu siis vaesuse eest makstav hind vähem...

Meedia inetus ja verejanu koorub nagu sibul sünnitades viha, netiraevu ja valu. Uus kohtumõistja. Huvitav, kas ka kirjutajaid, poriloopijaid mäletatakse? Tegelikult ju võiks, sest sõnadega saab tappa. Või surmavalt haavata. Igatahes loodan südamest, et sportlaslik tahtejõud ja kannatlikkus aitab turmtule sihtmärgiks saanud inimestel vastu pidada. Nende peredel ja lähedastel samuti. Mul on siiralt hea meel, et Veerpalud oma poega kaitsevad. Mul on ka siiralt hea meel, et Alaver ei ütle mitte midagi. Palju suurem ja õiglasem moraal valitseb lähedussuhetes. Inimeseks olemist ei õpeta meedia, riik, rahvas...ja nad ei saa seda kunagi ka ära võtta. Ammendamatu õpiallikas meile kõigile.

"Mida inimene tahab?" Tõde ja õigust? Armastuse järgi ei söandaks mitte keegi küsimärki panna. Vist. Vähemalt loodan, et veel on "mitte keegid" olemas. Et infantiilsuse  ja tehnoloogia lõplik võidukäik pole veel toimunud. Et jätkuks südametunnistust ja küpsust! Viivi Luik "Sõjast ja rahust" (Ööülikool)

Mul on Eestis hea elada. Eesti loodus on imeline. Eesti keel on rikkaim keel, milles end väljendada suudan. Aga. Üks ebameeldivaimaid ilminguid Eesti ühskonnas on manitsev hoiak oma liikmete suhtes. Nõustun, et olen tundlikuma (sotsiaalse) närviga, kui tavaliselt kombeks. Ent järjest enam käib pinda see moraliseeriv ja kergelt ähvardav alatoon, millega riigiemad ja -isad, tähtsad ametnikud ja ametiasutused, meedia jms "jõulised institutsioonid" mind kui lihtsat inimest kõnetavad. Las ma seletan. Kõikvõimalikud "aastapäevakõned", "arvamusliidrite" kolumnid ja sõnavõtud, tekstid arvetel ja lepingutel, teenusepakkujate selgitused garantiijuhtumi omavastutusest, kõikvõimalikud "hiljemalt...." tähtajad jms, kus otseselt või kaudselt näpuga viibutatakse - see tekitab surutist ja vahest isegi füüsiliselt kehva enesetunnet. Rollid jäävad külge - moralist, kest teab täpselt, kuidas õige ja peab. Alandlik alam - manitsetav. Paraku on nii, et see i...

Jätkan ka sellel aastal. Õigupoolest, tegin taas algust läinud aasta augustis, mil sirutusvajadus ja igatsus balletitundide järgi võitu sai. Surusin maha kehvapoolse füüsilise vormi (kannatan käelihaste närvipõletike all), pisitasa hinge pugeva raske- ja kurvameelsuse ning mugavustunde ning otsisin üles trikood, sussid ... ning püüan vähemalt kahel korral nädalas jõuda neljandale korrusele, et varvastele tõusta. Uskumatu, ent ligi kuuajalise taastreenimise järel kadusid kaelakangus, nimetet närvipõletik ja kirgastus ka vaim (vähem aega lollustele ja tühja-tähjale mõelda, eks ta ole). Nüüd on nii, et kohutavalt tühi tunne on, kui pole 2 nädalat järgimööda tundidesse jõudnud. Tean juba, et lihas "jahtub" väga ruttu maha. Igatahes olen võtnud nõuks pikalt kiinduda ja jätkata kuniks vähegi võimalust. Meid, keda normaalsed inimesed passi soovitaks vaadata, käib balletitundides omajagu. Vist isegi üsna võrdselt noortega. Tekitab sooja, vandeseltslasliku tunde... Mu lemmikõp...

Pealkiri on laenatud "Maalehest" (Laurits Leedjärv), sest täpselt nii on ja jääb aegade lõpuni. Tähti vahin järjest enam - sai pikal merereisil harjumuseks. Viimati imetlesin tähistaevast paar päeva tagasi, kui läbi suvekopli, kohati puusadeni ulatuva lume sumasin, et metskitsedele (neid on tänavu rohkelt) hobuste talvemoonast näpistatud kraami viia. Väsisin ja viskasin end selipidi lumme, tähed ümber siramas. Kui vaikne ja hea! Külmumise surm pidavat üks kauneimaid olema. Maailm on vahepeal hulluks läinud... Võib-olla see tundub nii vaid mulle ja põlvkonnale. Me ju vananemas. Ilmselt ka surmapelglikumad kui mõni teine generatsioon. Meile kõigile on lihtsalt hakanud koitma tõsiasi, et õppimise, töölkäimise ja laste kasvatamise kõrval on miskit veel. Kui Tõnu Aav'a uskuda - t ema nimelt väitis Maalehele (jälle!-on ikka üks tark leht!) antud intervjuus, et ei karda ENAM surma. Et kunagi kartis ja arutles lähedaste sõpradega sel teemal. Aga nüüd ammu enam ei mõtle se...

Kõigest ja millestki blogis on pikk vaikus olnud. Mitmeid kortsus mustandeid, tõsi küll, on avaldamata postitustesse tekkinud. Las jäädagi. Mõni vaid pealkirjaga ( näiteks "Sõnad"). Ikkagi. Ikkagi. Pagana hea on oma blogis hetki tagasi võttes sammuda. Kõik meenub . Sestap ikka kirjutan...kui aeg on küps. Vaikimise ajal on palju ja tegelikult mitte midagi on juhtunud. Nagu mõttekaaslasega tänases telefonivestluses tõdesime - mõtete ja tegude vool ilma et midagi pidama jääks. Telg on paigas. See on kõige olulisem, elujanu on endine. Elurõõmuga on nagu on. Lahkumiste koormaga pöördvõrdelises sõltuvuses. Praegune ajajärk on valmistumine. Millekski, mida ei tea-tunne, ent on vääramatu jõuga tulemas. See "vääramatu jõud"ei tekita hirmu ega ahastust, vaid mingit kummalist tülpimust-tüdimust-huvipuudust. Vahest kohe nii võimsalt, et tahaks kõiki ja kõike süüdistada ning kaasa tõmmata va kõikse"eimillegi" eest. Et seejärel süüdlaslikult mõista - kõik tee...