Kõigest ja ei millestki

Mäletan, et aastakümneid tagasi, kui elasime täielikus elupinna ja ostukorvi vaesuses tänapäevases tähenduses... siis juhtus miskit sellist, mida mäletan surmatunnini. Abikaasa läks poodi, ostis viimase raha eest süüa ja... lillekimbu. Koos pojaga käisid poodlemas. Ta oli tollal vast viiene. Mu elu kauneim lillekimp.  Mulle meenus see lugu, kui üks oluline sissetulek kadus ja ehitustööd-materjalid nõudsid oman kümnist. Läksin e-poodi ja tellisin 2 uut kleiti. Neid proovima minnes selgus, et istuvad kui valatult. Kunagi oli üks blogi...ammuilma enne juutuubereid ja instagrammereid... üks Rootsis elav väliseestlanna demos iga päev oma riidekomplekte, mida ta selsinatsel päeval selga pani - today i`m wearing this. Väga põnev blogi oli, olin andunud austaja. Maitsekas, kõrgetasemeline, üldse mitte tüütu fotoblogi. Ta ei afišeerinud ennast, vaid riideid, jalanõusid, sisekujunduslikke elemente jms... Praegused suunamudijad ei saa ligilähedalegi. Aga kleidid (ilma minuta) on sellised:

 Mul on nüüd kaks koduigatsust.  Niipea, kui autonina ühte või teise suunda sean, hakkan igatsema kohalejõudmist. Koju.  See mäng rutiiniga...et iga kord kui lahkud, tead et tuled kord jälle .  Sätid voodi end ootama, pesed nõud, koristad... Ühest kohast teise kulgemine on nagu "trips-traps-trull" või "laevade pommitamine" - tuleb süstida rohkete rekkade vahel, aga Taibu toob mind kenasti-turvaliselt alati pärale. See hetk kui koduuks paistma hakkab... Amur ja Aura. Theo ja Elton. Kõrged iidvanad rannamännid.  Siis ma kohe tean jälle, kes ma olen ning kuhu kulgen. Vääramatu jõuga.

Esmapilgul sünonüümid.  Aga tegelikult ei ole ju.  ... võib-olla tuhande esimest ei mõisteta, lihtsalt ei mõisteta.. Arusaamist on kindlasti rohkem kui mõistmist. Arusaamine on meinstriim, mõistmine - haruldus.  Mul käisid tüdrukud külas. Mõistsime kõik üksteist. Kilone kohalik sefiiritort abiks. Kui nad ära läksid, tundsin tühjust ning igatsuse magusat valu...esimest korda siinoleku ajal. 

Olen õige mitu aega siinolemist harjutanud. Uus ja köitev. Uurime teineteist. Iga päev on erinev. Laintel on sarnane kolmkõlaline muusika nagu oli ka Vahemere ääres paiknevas kääbuslinnakeses San Vincenzos. Ookeanilainetel on pause rohkem ja ff kõlab olenevalt rannikust. Kui on kaljused madalikud, siis seda " pabahhi " ei aja ühegi mere lainete muusikaga segi. Olen paaril hommikul ja õhtul lasknud laintel jalgu paitada.  Nad tõepoolest teevad, seda... pai. Neil hetkil olen meeletult õnnelik. Kõik peatub ja lihtsalt on.  Mind on juba õpetatud teadma, mil luiged tulevad... mis suunast ja ajal. Tegelikult, siin on kõike nii palju ja koguaeg, et juhtub parim... aega pole olemas. Nii ma lihtsalt satun "õigel ajal õigesse kohta"... ja siis näidatakse ning olen alandlik vaataja-kuulaja... Mu parim seltsiline on linavästrik. Ilmselt tema pesitses eelmisel aastal ehitusjärgus maja katuse räästas. Tänavu on ta püüdnud kogu kevade vältel akekendest sisse pressida. Algul suisa ...

Ühel kevadel aastaid tagasi, käisin Kirna mõisas. Olime möödasõidul ja otsustasime sissepõike teha. Uksed olid avatud, ent hoones ei olnud ühtegi hingelist. Uudistasime ringi ja ronisime ka pööningule. Tühjad tooliread, hämarus, nagisev põrand ja õõvastav leid - ööbik oli hinge heitnud. Tagasi kevadvalgusesse jõudnuna ei saanudki rusuvast tundmusest lahti. Kogu hoonele kandus üle.  Miskipärast meenus see hetk, kui läinud nädalavahetusel käisin  lahkunud Muusikutele pühendatud kontserdil.  Igavikuline armastus, mis siis et neid pole elavate seas. Silvit ja Slavkat juba mõnda aega. Riho.  Kõigil on erinevad mälestused. Üks on ühine - Riho ei pruukinud kogu esinemise vältel kordagi pilku tõsta, ometi oli ta hääl kõikjal. Ta valitses hinge. Nii on ta paljud mällu sööbinud.  Suur ja igavikuline armastus.  Päeva käes on  nüüd käärid, ent tuvijäljed tuulepluusil jäävad.  Ka Videvikus ja Suures Roosas Tossus. Nii inglil kui sulil.  Aitäh, armastuse e...

 Hiljaaegu toimus kummaline intsident ühes majutusasutuses, kuhu pärast matka ööbima jäin.  Tagajärjeks oli ehmatus ja unetu öö. Administraator resümeeris minuga sõnavahetuses, et "küllap minusugune ei eksivat kunagi ja et ilmselt mul on olnud väga hea elu". Algselt solvas mind administraatori väide, tundus et pidas silmas mind kui lumehelbekest või siidikäppa, kel kõik kandikul ette toodud. Hiljem, rahunenuna ja puhanuna mõtisklesin aga et… tõepoolest - mul on väga hea elu. Mul on kõik, mida vajan et hästi elada.  Mu elus on palju armastust. See pole alati nii olnud, ent nüüd on.  Olen ümbritsetud lähedastest ja meievahelised suhted on suurepärased. See ei ole alati nii olnud, ent nüüd on.  Mul on ühe käe sõrmede jagu sõpru, kes on jäänud ja ajaproovile vastu pidanud. Meil on ühised väärtused. See pole alati nii olnud, ent nüüd on.  Mul on huvipakkuv töö ja piisav sissetulek, et elada sellist elu mis meeltmööda. See pole alati nii olnud, ent nüüd on....

 Olen viimastel päevadel püüdnud miskit paastumise sarnast läbi viia.  Ammu olen soovinud mainitud tegevusega katsetada ent pole tegudeni jõudnud, teisalt sain inspiratsiooni SG-lt, kelle blogi aktiivne lugeja olen.  Viimase nükke andis Simrani joogaõpetaja, kes soovitas "maksapuhastuskuul" (oleme kogu märtsi vältel maksa- ja neerupuhastuse kryasid teinud) süüa rohelist toitu.  Veepaastu ma tõenäoliselt järgida ei suudaks, ent rohelise järgi isutab praegu niigi.  Lühike plaan - 7 päeva, pikk - 40 päeva. Tundus saavutatav. Laupäeval varusin külmikusse rohelist ja voila! muutused on juba tuntavad.  Loobusin magusast ja alkoholist, lihast, kalast, vähendasin jahutooteid miinimuni (vaid 1 viilakas rukkileiba). Ka kohvi püüan tarbida väga vähe. Kruusitäis päevas. Asemele tulid sellerismuuti, kiivid, värske kapsas, kurk, brokoli, idandid, spinat, avokaado, pirnid jms roheline kraam. SOE KEEDETUD VESI.  Esimene päev oli kõige keerulisem, püüdsin tarbida vaid ...