Kõigest ja ei millestki

 Leidsin FB-st, eks keegi veel planeedil Maa on sarnases seisus ja tahtis ning oskas sõnastada... AGING.... You grow old, they told me, you are no longer you, you become distant, sad and lonely. I didn't answer... I don't get old, I get wise. I stopped being what others like me to become, but what I like to be. I stopped seeking the acceptance of others and accepted myself. I have left behind the lying mirrors that deceive mercilessly. - No, I'm not getting old. I just become more selective with places, people, customs and ideologies. I have let go of attachments, unnecessary pain, toxic people, sick souls and rotten hearts... bitterness and unhappiness are not for me, I release them for my health. I'm ditching party nights for learning and embracing insomnia. I stopped living stories and started writing them, I threw aside the imposed stereotypes. I no longer carry eyeshadow in my bag, now I have a book that beautifies my mind. I exchanged wine glasses for coffee cups,

 Pöörasin lehte. Põhjalikult. Viimati keerasin lehte 9 aastat tagasi. Nüüd siis taas. Eelmise korraga võrreldes olen oluliselt põhjalikum, otsekohesem, suisa julm. Ei teagi, miks ja kuidas minusse niipalju vimma oli kogunenud.  Kunagi ühel matusel viibides mõtlesin, et peaks selle sündmuse eos ette lavastama. Et ei tekiks mingit otsitud olemist ja võõrloomingut.  Et paneks isegi viimse komakohani kirja, kes mu matustele on kutsutud.  r.k. ütles seepeale, et lihtsam on kirjutada nimekiri, kes kindlasti EI TOHI tulla :)  See meenus, kui viimne piisk oli karikasse kukkunud.  Kes ei riski, see šampust ei joo... Ma jõin ja sain kuraasi juurde. Plats puhtaks kõigest, mis mind pikalt häirinud. Suhted, mis väsinud, kortsunud ning silmakirjalikuks muutunud.  Kainenedes tundsin end kergelt ja vabanenuna.  Mu lähedased-omaksed on teekonnal alati kaasas. Siin ei tule kunagi lehe pööramist... nad on mu eluraamatu peategelased.

Ehk on see varemgi nii olnud? Praegu tajun järjest enam väärtuste kriisi kasvu ühiskonnas.  Enim torkab see silma... khmm, proletariaadi ehk töölisklassi osas.  Selgitan kohe seda "khmmi" - ma pole enne klassivahesid tunnetanud ega inimestel n.ö vahet teinud. Majaehitusega seonduvalt aga olen korduvalt sattunud olukordadesse, kus survestatakse, ähvardatakse, petetakse ... ühesõnaga - kasutatkse kõiki madalaid võtteid, et saada raha kätte. Loomulikult ei tunnistata vigu, asutakse hoopis sind süüdistama "sulinduses" ja "külma tegemises" kohe, kui kohe raha ära ei maksa ja soovid kvaliteediprobleemidele lahendust. Moodused, kuidas raha välja pressitakse- ei au ega häbitunnet. Tõeline proletariaadi diktatuur ja seltsimees šarikovide kontsentratsioon ühel ruutmeetril on erakordselt kõrge... Olen püüdnud leida lahendusi, et kuidas nendega suhelda, kompromiss leida? Uskumatu, ent nii on - mitte miski muu ei toimi peale vastuähvardamise. Jah, ainus mida taoline ko

Mäletan, et aastakümneid tagasi, kui elasime täielikus elupinna ja ostukorvi vaesuses tänapäevases tähenduses... siis juhtus miskit sellist, mida mäletan surmatunnini. Abikaasa läks poodi, ostis viimase raha eest süüa ja... lillekimbu. Koos pojaga käisid poodlemas. Ta oli tollal vast viiene. Mu elu kauneim lillekimp.  Mulle meenus see lugu, kui üks oluline sissetulek kadus ja ehitustööd-materjalid nõudsid oman kümnist. Läksin e-poodi ja tellisin 2 uut kleiti. Neid proovima minnes selgus, et istuvad kui valatult. Kunagi oli üks blogi...ammuilma enne juutuubereid ja instagrammereid... üks Rootsis elav väliseestlanna demos iga päev oma riidekomplekte, mida ta selsinatsel päeval selga pani - today i`m wearing this. Väga põnev blogi oli, olin andunud austaja. Maitsekas, kõrgetasemeline, üldse mitte tüütu fotoblogi. Ta ei afišeerinud ennast, vaid riideid, jalanõusid, sisekujunduslikke elemente jms... Praegused suunamudijad ei saa ligilähedalegi. Aga kleidid (ilma minuta) on sellised:

 Mul on nüüd kaks koduigatsust.  Niipea, kui autonina ühte või teise suunda sean, hakkan igatsema kohalejõudmist. Koju.  See mäng rutiiniga...et iga kord kui lahkud, tead et tuled kord jälle .  Sätid voodi end ootama, pesed nõud, koristad... Ühest kohast teise kulgemine on nagu "trips-traps-trull" või "laevade pommitamine" - tuleb süstida rohkete rekkade vahel, aga Taibu toob mind kenasti-turvaliselt alati pärale. See hetk kui koduuks paistma hakkab... Amur ja Aura. Theo ja Elton. Kõrged iidvanad rannamännid.  Siis ma kohe tean jälle, kes ma olen ning kuhu kulgen. Vääramatu jõuga.

Esmapilgul sünonüümid.  Aga tegelikult ei ole ju.  ... võib-olla tuhande esimest ei mõisteta, lihtsalt ei mõisteta.. Arusaamist on kindlasti rohkem kui mõistmist. Arusaamine on meinstriim, mõistmine - haruldus.  Mul käisid tüdrukud külas. Mõistsime kõik üksteist. Kilone kohalik sefiiritort abiks. Kui nad ära läksid, tundsin tühjust ning igatsuse magusat valu...esimest korda siinoleku ajal. 

Olen õige mitu aega siinolemist harjutanud. Uus ja köitev. Uurime teineteist. Iga päev on erinev. Laintel on sarnane kolmkõlaline muusika nagu oli ka Vahemere ääres paiknevas kääbuslinnakeses San Vincenzos. Ookeanilainetel on pause rohkem ja ff kõlab olenevalt rannikust. Kui on kaljused madalikud, siis seda " pabahhi " ei aja ühegi mere lainete muusikaga segi. Olen paaril hommikul ja õhtul lasknud laintel jalgu paitada.  Nad tõepoolest teevad, seda... pai. Neil hetkil olen meeletult õnnelik. Kõik peatub ja lihtsalt on.  Mind on juba õpetatud teadma, mil luiged tulevad... mis suunast ja ajal. Tegelikult, siin on kõike nii palju ja koguaeg, et juhtub parim... aega pole olemas. Nii ma lihtsalt satun "õigel ajal õigesse kohta"... ja siis näidatakse ning olen alandlik vaataja-kuulaja... Mu parim seltsiline on linavästrik. Ilmselt tema pesitses eelmisel aastal ehitusjärgus maja katuse räästas. Tänavu on ta püüdnud kogu kevade vältel akekendest sisse pressida. Algul suisa