Kõigest ja ei millestki

Loen ja loen ja järjest udusemaks läheb. Kurjaks ajab kah, rsk. Kurjaks lähen sellepärast, et selle udu taga on üsna mitmed ja mitmed miljonid raha. Homme pean jälle üks paha inimene olema.

Sügis-talviti olen veendunud kampsiku inimene. Eriti rullakaelustega pullover tüüpi... sest siis ei pea salli kandma. Üldse ei meeldi, kui mul on mitu kihti riideid üll, sest tavaliselt hakkab siis palav või kaob midagi ära. Sall näiteks. Igal sügistalvel kaotan/unustan kuhugi maha vähemalt ühe paari kindaid, salli.... noja vihmavari kipub ka regulaarselt kaduvate asjade nimekirja liigituma. Seega pooldan põhimõtet, et vähem on tegelikult rohkem. Minu jaoks suisa praktliselt. Homme lähen kolleegidega aastalõppu keeglimängule ja seega revideerisin juba nädalavahetusel oma riidekapi sisu. Avastasin, et kõik mu lemmikpulloverid ja kampsikud on tumedat värvi ja sobivad pigem töökohtumisele, kui kusagile vaba aega veetma. Värvilised kampsikud on kõik amortiseerunud - näevad kantud ja lotakad välja. Ometi olen neid õigel temperatuuril ja villase pesuvahendiga pesnud. Samas pole mu värviliste kampsikute eluiga üldse teabmis vana. Vast paar aastat. Sellest järeldus - ei PTA ega Monton oska õig

Magusa jutu järele Dream Theatre kitarristi "magusalt" tehnilist ja puhast Washburni soundi. Kitarril, mis iseseisvalt ka värvi muudab:)

Olen nõukaaegne väljalase:) Seetõttu ongi minu jaoks aastalõpp selline aeg, mil kõike teha natukene rohkem kui tavaliselt. Endasse vaatamist, pidutsemist, tööd, perekondlikke koosviibimisi, kingituste tegemist ... maiustamist. Kõik need tegevused on aastati varieerunud, ent üks on permanentne - magusa manustamine. Aastalõpu lähenemise märgiks ongi minu jaoks piparkoogitaigna ilmumine kaupluste lettidele. Lapsepõlves kuulusin nende hulka, kes vähemalt 1 paki tainast niisama näppides vaikselt ära sõi. Praegu meeldivad mulle kodusküpsetatud piparkookide asemel õhukesed ja krõbedad poe omad. Olemas, ent kahanevad suure kiirusega. Teine kauss võiks olla täis mandariinide. Just nende magusate ja lahtise koorega (õige nimetus vist hoopis klementiin). Kommid... no muidugi šokolaadikommid. Lemmikuks on Ruslana pumatikommid. Jah, kahjuks ei õnnestu enam sugugi poliitiliselt korrektne olla, sest Kalevi kommide kvaliteet on allakäinud. Enam-vähem kõlbab tumerohelise paberiga Praline`, ent just &

Viitasin ka oma vanas blogis sellele loole . Ent enne töönädala algust on seda taas mõnusalt sugreeriv kuulata:) Pojaga pole vaatet kuu aega näost-näkku kohtunud. Sess ja bändimängud jne. Aga 25.12 toimuval perelõunal lubas platsis olla.

Raadiost juhuslikult kuuldud viisikatke tõi meelde järgneva. Aasta võis olla siis 1985.a. Alevi päevinäinud kultuurimaja, mis nädalalõpu diskoõhtuks "salapäraseks" vuntsitud. Olin teda spordivõistlustel kohanud ja paaril korral isegi mõned laused vahetanud. Tõkkejooksu teemadel:) Mis tollal eriti oluline - ta ei olnud kohalik! Nii seirasid teda pikkade tukkade alt (tollane mood:) mitmed kaunid silmapaarid. Mina mitte, sest polnud põhjust ega alust loota, et... minusugune kõhn, suure suu ja ninaga temasugusele huvi pakuks. Kui käima läks see lugu , seisis ta äkitselt mu ees. Mäletan täpselt neid tundeid - üllatus, uhkusega segatud rõõm ja ... hirm, et äkki on see mingi nali. Ei olnud nali, meist sai paar. Esimene suur kiindumus. Nii suur, et aastaid hiljem, abiellus olles, teda juhuslikult Tallinna sadamas kohates, olin endiselt segaduses. Nüüd aga - oleme abosluutselt erinevatesse suundadesse läinud. Imelik, kuidas teed lahku lähevad. Ühel päeval lihtsalt imestad - kuidas ol

Sompus ja rõskete ilmadega on hea mõtelda... suvest. Muidugi on see kaugel. Ent täna, töösse pausi tehes, Bonhamiga metsa minnes, tundsin kevade lõhna. Petekas jah, aga pikaaegse vihma järgne päike tekitas sellise fatamorgaana. Tegelikult on lood mu metsas kurvad. Palju on tormimurdu. Tänavune vihmane suvi lasi heinakõrrel kaua värske olla. Seetõttu ongi jäänud vahele mu sügisene lemmikaeg - esimese lume tõttu maha vajutatud kõrred, napilt külmetunud maapinnaga. Parim ratsamaastik. Praegu on aasad ja nõgesevõserikud lume tõttu küll lamandunud, ent igal pool lirtsub vastu vesi. Viimast hobudega metsaskäiku meenutavadki pilgeni vett täis kabjalohud. Ei midagi unikaalset - lihtsalt, tahaks Toscanasse! Küllap ma ühel päeval oma unistuse realiseerin, ent siiani on see üsna võimatuks osutunud. Nimelt, tahaksin seal olla kauem kui nädala. Olen oma unistust täitnud nii kultusfilmiga , kui erinevate casa`de vaatlemisega. Nii saab unistus järjest kindlama vormi. Pluss veel lugu Punasest liilias