Kõigest ja ei millestki

... teatud ka kui Hannibal Lecter`i lemmikpala. Kuulan seda viimasel ajal. Tegelikult kuulan seda alati, kui... Pärit on see salvestis GG algusaegadest - Goldbergi Variatsioonid lindistusaastaga 1955. Hannibali triloogias kasutatakse seda episoodis, kus noor Hannibal süstib endale sodium thiopental nimelist ainet, et tuvastada õe kannibalid ja inimlikkuse minetamise läte. Teistlaadse tunnetusega salvestis pärineb aastast 1981... aasta enne surma. Seda versiooni kuuleb Hannibalis kurikuulsa õhtusöögi taustaks... Triloogia esimeses osas kuuleb samuti Aria Da Capo`t end mitte GG esituses, vaid kellegi Jerry Zimmermann`i. (Wikipedia andmed)

Sjgelle tegi otsa lahti. Minu lemmik sellest saatest oli Heini Vaikmaa Tunnete keel. Selles arranžeeringus häirisid vaid originaal-soundide puudumine: 80 hitt - kuusnurksed trummid ja muidugi ka sündisoundid olid kõrvale harjumatud. Aga muidu on see igavesti vägev lugu... Tohutu nostalgiaväärtusega. Marju meeldib mulle ka. On alati meeldinud. Minu arvates on ta suur ballaadi-kunstnik... Kauneim ja kallim minu jaoks - jällegi Heini lugu - Jää kauaks mu juurde. Nii lihtne ja ilus. Seda kahjuks tuubist ei leidnud. Leidsin aga teise omaaegselt stiilipuhta menuloo. Kitarristi suure juuksepahmaka alt õnnestus tuvastada Vanem Tom, teine ilus mees oli klahvkamees...nimi oli vist Aleksander Dolgihh kui õieti mäletan... Aga Marju rokib siin täiega. Hääl, soeng, nahk ja puha. Artistlik.

Kodus käib valmistumine Tartu leviks . Mul on üsna võimatu end sellest ettevalmistustuhinast eemal hoida... Juhtmed-noodid-klapid-sündid....!:) Tartu levi on minu põlvkonnale kindlasti olulise märgitähendusega. Muusika. Ärkamisaeg... Eelkõige ikka muusika. Mu kõige eredam mälestus on seotud Rosta Akende Majakovski kavaga. Kuulake!... pimendatud Vanemuine, valgussõõris Volkonski ja üksikult süttivad "tähed". Noja meenuvad muidugi ka tuttavate "poiste" esinemised. P-3, P-4, Linnu Tee .... Võimsad afterpartyd. Veelgi võimsamad ööbimiskohtade elud. Ühel hommikul ärgates hoovas teisest toast võimatut kilu lõhna - kadunud Alo Mattiisen koos teise muusikuga puhastasid ülima andumusega kilu, et vesiseks läinud südameid kosutada... Ja nüüd nad saavad siis jälle kokku. Esialgne skeptitsism on asendunud õhinaga:) Ja see on nakkav... nii nakkav, et väga-väga ootan kohtumist oma mälestustega. Nostalgia väärtus on ikka meeletu... Leidsin, et poiste kava on veebis MP3-de näol täie

Triangli sooovitusel avaldan 7 tõde endast:) 1. Tahan kunagi elada saarel ja olla saareinimene (soovitavalt Kihnu;). Unistada ju võib. Ma pole seda veel küll proovinud, ent miski tõmbab seda tegema. Võib-olla just see linnalähedase maaelu kogemus? Et oled ühtpidi liiga anonüümne. Arvan, et mulle sobiks taoline eraldatuses/privaatsuses elamine mitteanonüümsel kujul... et tead, et paari km pärast asub naabri_Mardi talu... Muidugi saab seda ka mandril, aga... vett pole muu asustuse vahel. Niiet - võta mind kaasa ja kaugele saarele viiiiiii....!:) 2. Kahjuks on saanud minust interneti-inimene. Järjest harvem loen ma midagi paberilt - enamasti ikka võrgust. Ka hea muusika on vabalt kättesaadav võrgust. Kahju-kahju:( Tänu "interneti-inimesele" on osutunud ka võimalikuks tõsiasi, et sain võrgus vapustavalt vahedalt haiget. 3. Ma ei oska ratsutada nii nagu vaja ja ma pole väga kindel, kas selle äraõppimine mul ka sellesinatses elus õnnestub. Oma hobuseid ma ei karda, ent praeguse

Äge vaidlus oli kaasaga. Tema arvates on GG esitatud variant ikka väga "kahtlane". Just tempovaliku ja rõhutamiste osas. Minu arvates on see lähenemine jumalik. No tõesti... Ja kas polnud mitte nii, et seesama prelüüd sai tema viimaseks esituseks avalikkusele. Pärast seda jätkas GG elu lõpuni vaid stuudios? Lishu, kas tead? Noote saab pika harjutamise järgi väga edukalt lihtsalt maha mängida. Nagu siin, näiteks. Selline esitus on jõukohane just minusugustele diletantidele, kes mingis elujärgus avastavad, et vaja ikks see üks ja ainus selgeks õppida. Eelmisel aastal mu teekond katkes... ehk nüüd suudan do-mažoori harjutamisest kaugemale jõuda?:)

Pingelangus. Mõnus olek - vein ja puha. Esitluse sain ühele poole öösel kella kahe paiku ja ega pärastine uni eriti kiita olnud - painajalikud mudelid ja skeemid piinasid mind hommikuni. Võtsin Mill`i juhendamisel ühe paanikamaandaja ikka sisse:) Kummaline kõrvaltoime ilmnes - olin mõnda aega sõna otseses mõttes laksu all. Tasakaaluhäired ja puha. Aga paanika kadus ära küll:) Samas ei tulnud kõik eestikeelsed sõnad meelde. Niiet vahepeal tegin ikka köki-möki ja ääää-eeee. Juhtub:) Aga õnneks - nagu muusikud ütlevad - "päris seisma lugu ei jäänud..." Mind aitas väga Milli soovitatu - vaadata alguses üle publiku peade. Ning - enne esitlust ka teadmine, et "public speaking" on esimesel kohal võrreldes "death fear"`iga. Et... ka teised esinejad on sabinas. Tegelikult ju võiks kõike lihtsamalt ja huumoriga võtta... aga siis pole asjal ka pärasi õige mekk mann:) Ise muidugi rahule ei jäänud, ent kolleegid olid väga toetavad. Ütlesid ikka väga julgustavaid ja h

... ja palju õnne J.S. Bach`i sünnipäeva puhul!