Kõigest ja ei millestki

... teha linnukestele selgeks, et on MASU ja teri tuleks nokkida säästlikumalt. Ujutasin eile linnumaja korralikult teradega üle. Tänaseks ei olnud aganatki alles. ...teha kaukaaslastele selgeks, et kurb nägu akna taga talvepakase käest tuppa pääsemiseks ei veena mind. Lihtsalt tean, ~5 minuti pärast hakkavad nad oma paksude vammuste all lõõtsutama. Ja laupäevase põrandapesu ponnistused on samuti värskelt meeles. ...väljendada kaasale rõõmu selle üle, et ta TÄPSELT teadis, mida teha autorikaitsest ootamatult laekunud summadega? Minu garderoobis on nüüd õige mitu nummit riideeset. Vahest on nii vähe vaja, et end naisena tunda. Õnneliku naisena:) Miks sellest alatiseks ei piisa?

Perelõunal, 25.detsembril, kõlab allolev lugu. Seekord lubati mul välja valida. Esitavad kaasa ja poeg. Ilus. Kui ma eriti tubli olen, siis saan kuulda ka kirja kukkumise signatuuri:)

Lihtsad askeldused on kütkestavad. Üsna mitmeid päevi järjest sagime kaasaga nagu oleks meil ora sealsamuses. Küürime, koristame, ilustame. Tegin Hansaplandis suure väljamineku ja ostsin kõikidele lilledele uued dekoratiivpotid. Kogu eilne õhtu möödus mullatöid tehes. Aga tulemus sai kena. Kuigi ju võiks, siis  - me ei kaunista kunagi oma aeda või maja. Sest ...see on ka niisama imeilus vana talumaja, mida kaunistavad eelkõige aastad (rajatud 1892.a).  No ja täna sadas ju ka korralik lumevaip maha. Mina muidugi külvaksin kõik  kohad väikseid laternaid, küünlaid ja muud kribu-krabu täis, aga eks ma  annan aru, et koerad ja muu jurassicu fauna või end vigastada... Pojal käisime Viljandis külas. Viisime ta uude (üüri)korterisse ühe riiuli ja kapikese, mille kaasa kodus kokku monteeris. Mina assisteerisin puuõliga pintseldamises. Poja juurde sõites põikasime läbi Märjamaalt, jõime ämma ja mehevennaga kohvi. Surnuaias soovisime rahulikku und nii isale kui Marisele... Poja korter

Kaasa oli nädala jagu kodust ära. Maru kurb oli. No tõesti. Kui esimestel päevadel isegi nautisin omavastutust kõigega toime tulla ja õhtuti teha seda, mida süda kutsub (lugeda, arvutis surfata, töösjade kallal nokitseda), siis paari päeva pärast oli igatsus üleval ja süda saapa sääres.  Ma nimelt kardan üksi kodus olla. Lapsepõlvest saadik olen kartnud. Oma mõtteid mõelda ja üksi metsas kolada - seda võin lõputult...ent eluaset olen harjunud... ja tahan ka edaspidi jagada. Möödunud üksildusnädal tõigi hirmud päevavalgele - pea iga öö ärkasin üles, sest kuulsin eestoast mingit kahtlast naksatust, õuest tuule undamist  jne jne. Leevendust ei toonud ka öötulede põlema jätmine. Mõtteis mängisin läbi kõikvõimalikud stsenaariumid ja olin valmis võimalikeks rünneteks(kurikamees jne). Üksikasju ma täpsemalt ei kirjelda. Vihjeks vaid niipalju, et voodi all on mul midagi kurikalaadset peidus. Kui tuttavale oma paranoiat kurtsin, siis tema väite kohaselt peaks olema võimalik sissetungija

Ritsik soovis , et ma sooviks:) Mu soovide nimekiri on pidev selles osas, mis puudutab pere ja muude loomade tervist.Loomulikult loodan ja nõiun igapäevaselt, et neil kõik hästi oleks. Aga iseendale sooviksin kuldkalakeselt järgmist: 1.Vähem muretsemist olme pärast. Sest sellest muretsemisest ei muutu nii ehk naa miskit paremaks. 2. Rohkem päikest. Nojaa, see on suht utoopiline soov, arvestades kliimavöödet, kus me elame. Aga see pidev pimedus käib kergelt närvidele ja on äärmiselt väsitav. "Päikese" all võib mõelda üldse seda va eesti elu. Ikka liiga vähe kipub värvilisi nädalaid olema. Liiga palju ollakse pühendunud tööle või oma pisikese mudeli elamisele. Mina pole miski erand ses suhtes. Suurt mõtlemist ja värvilist maailmatunnetust kohtab üliharva. 3. Tahaksin võimalust koos kaasaga minna ja olla Eestist ära. Jah, elada mõnda aega mõnes vahemere või aadria äärses provintsis paar kuud, see oleks kirgastav, ma mõtlen... Soovida võiksid Nõiake , Triangel ja

Et nad ikka koju tuleksid. Ja et endal oleks koht, kuhu ja kelle juurde minna.

Ajakirjandus sakib sajaga. Või ongi see Eesti elu selline? Ei tahaks uskuda. Oma tutvusringkonna peale mõeldes - no vot ega ikka ole see elu nii probleemiderikas kui meedia igapäevaselt maalib. Aga minu sotsiaalse närvi ja muu süsteem ei võta Eesti ajakirjanike väljaoksendamist enam vastu. Mürgitus. Täielik. Selle nädala paljastusi karuloomast, seagripi ohvrist jne jne lugedes leidsin taas - meediast tuleb eemalduda -  nii kaugele ja kiiresti kui saab ja jalad võtavad.See on ainus võimalus, kuidas vältida kollektiivset lolliksminekut. Alloleva loo kuulamine ja eriti vaatamine võib samuti aidata (!:). Enne kui pole liiga hilja.