Kõigest ja ei millestki

Täna vedelen nagu vorst. Eile sai suur töövõit tehtud - mitme aasta talvepuud kuuri alla riita seatud. Hulka sõpru-tuttavaid olid talgu korras abiks. Mul oli kindel plaan, et teeme õuemurul talgupildi nagu vanasti... Et osa külitavad jne, ent töölõhkumise ajal  see plaan kahjuks ununes. Suur potitäis lihasuppi, rabarberikook, valge viin, punavein,  prosecco ja saun. Need olid talgu märksõnadeks. Lõbus oli ka, sest enamiku moodustasid muusikainimesed ja puhkepauside ajal kuulati vanu meloodiaid ja arutleti, mis pilli või võimuga miskit tehti. Kui klassiõega lõpuks saunalavale maandusime, tundsime tohutut õndsust. Luud-liikmed surisesid ja peas ei olnud ühtegi tarka mõtet :) Kuna ühispilt jäi tegemata, olgu mälestuste tarbeks talguliste nimed kirjas: Uko, Janno, Mart, Tarmo (toibumas jalaopist), Tõnn, Mõts, Berit (aitas mul kooki teha), Kaupo ja Kaido (kohalikud vabatahtlikud), Pille (riidameister), Piret ja Avo (aitasid lõpetsi teha), kaasa (tööde juhataja, talgusupi autor) ja mina

Ilusad ja olulised sõnad öeldi mulle hetkel, kui neid väga vajasin. Inimese poolt, kes mulle oluline ja kes kaaslasena (mitte varjuna) saadab mind tõenäoliselt saadab kogu elu. Hoolimata sellest, et me pole kohtunud silmast-silma pikki aastaid. Ta nimetas mind erakodseks, võimsaks ja targaks... Ja veelgi. Unustamatut... Ma ei pea ennast targaks levinud tähenduses. Ma näiteks ei suuda kunagi rääkida nii, nagu mõni - et kohe kui küsitakse, on vastused. Mul ei ole kohevastuseid . Tahan mõelda ja pigem kirjutan, kui vastan suuliselt.  Aga see, mis ju toimub ümberringi... ma olen sellistes kategooriates mõtlemisest nii väsinud ja ...keeldun.  Sellistes, kus puudub vaimsus, kus eetilisi tõekspidamisi vahetatakse nagu sokke ja on üks kuradimaigavatekeskpärastevarakapitalistide kamp, kelle ainsaks eesmärgiks on manipuleerimise abil isiklike eesmärkide täitmine. Projektipõhisus, meedia- ja rahasõltuvus.  Mind isiklikult panevad vastikusest judisema ükskõik, millised grupitrennid, kus inime

Kunagi, kui poeg kompsud kokku pakkis ja oma teed läks, pelgasime kaasaga mõlemad, et suure töö ja vaevaga taastatud talukoht liig tühjaks ja kõledaks jääb. Et ... see paik on mõeldud ikka kogukondlikuks kihinaks ja saginaks. Mitte magalaks. Mitte ka unistajate suvekoduks. Ikka elamiseks. Noh, ja nüüd on siin elu!  Ja tänu kellele - hobustele. Ei möödu päevagi, kui keegi "tüdrukutest" ratsutama ei tule. Kohalikud käivad aiamaale hüva kraami viimas. Sõbrad samuti. Looduslembestele jalutajatele meeldib ilmselt samuti sammuda mööda teed, kus 3 paari kikkis kõrvu neid pinevalt jälgivad. Ja meil on tõeliselt hea meel selle üle. Praegu on  kõigil jumalikult hea olemine - putukaid pole, õues saab viibida nõrkemiseni, seejärel magada mõnusat unenägudeta kevadund, ärgates valgusesse... See kõik on i m e l i n e ja rõõmustav. ...ja veel - ühe hõbedase sündmusega seoses teeme esmakordse külastuse fotograafi juurde. Jah, imede-ime aga meil pole perefotot. Mitte ühtegi. Mitte üh

Käisin vanematekodus üle pika aja. Nad on kuidagi väiksemaks ja vanemaks jäänud. Kallid ja armsad. Emme sai udupehme helesinise ja mummulise hommikumantli :) Õhtul mekkisime emaga koos natuke veini ja arutasime... surelikkuse teemadel.  No olid mõlemal sellised imelikud mõtted. Päris kaugele ja sügavale jõudsime oma jutuga. Autonina kodu poole pöörates, pakkis isa mulle suure-suure latika kaasa.  Et siis õhtul hea kohe ahju pista... Suvel paanime igatahes majaremondi ette võtta.  Ja seekordne Eestimaa uudistamine viib meid Saaremaale. On, mida oodata! Tagasi sõites kuulasin plaati ja imetlesin kevadist Eestimaad. Üle hulga aja pikemalt autoroolis. Üksi. Mõnus, mõnus, mõnus. Kaasa valmistas kalast tõelise hõrgutise, kasutades pisut ka Marokost toodud maitseainet. Tänane on möödunud istutades ja  muidu ringi siblides... kurgu olen ära külmetanud ja kaelal on lümfid jälle üleval:(. Viilma järgi tähendavat see seda . Tunnen, et suhtlemist on viimasel ajal minu jaoks li