Kõigest ja ei millestki

Ikka kipub nii olema, et rännult tagasi pöördumine võtab aega. Kohustustevabal elul on lihtsalt nii suur mõju.  Kulgemine on ju kordades huvitavam kui kohalejõudmine. Tarifal käik oli kahtlemata oluline verstapost. Mõtted ja tundmused, mis mind täiskasvanuelu esimesel seljakotireisil valdasid...jah. Heietan neid siiani. Kas olen muutnud? Ilmselt mitte. Lihtsalt, paljud olulised, seni tahaplaanile surutud seigad ja tundmused on taas rohkem esil. Pärismina, kes alati olemas olnud. Lugesim, et Tarifaga on seotud ka märgilise tähendusega Alkeemik  . Ei ole lugenud, ent maalilised rifid, kolossaalsed liivadüünid ja võimas Atland inspireerib kindlasti. Ühel ööl uinusin magamiskotis, liivadüüni tipus, ookean all mühisemas. Hommikul, silmi avades, leidsin põse kõrvalt magnooliaõie. Väikseid imesid  jagus Gironasse, Malagasse,  Boloniasse, Canos de Mecas`sse, Barcelonasse, Oslosse, Vantaasse, Helsinkisse...  Inimene, kes peeglist vastu vaatab, meeldib mulle endiselt. 

Lestad, kalipsod ja muu kraam on paradiisis juba kohal, Varsti jõuame asjadele järgi. Ei ole uurinud ühtegi surfiõpikut ega muud sarnast. Ei oska midagi peljata ega ka suuri eesmärke seada. Näis. Aga õhevil olen küll. Vee ja kõige muu pärast. Veekatsumine vaja läbi teha. Siis saab näha, kas tõde tõuseb ja vale vajub. Kuigi.. ka see pole eesmärk. Järjest enam saab selgeks, et olulisim on kulgemine. mitte kohalejõudmine. Ja kuidas täna öeldigi... maast tuleb end lahti kiskuda, paindlik olles, klaasina läbi kiirates, lastes kõigel muul mööda külgi maha soriseda. Mul olevat lendlemiseks kõik eeldused olemas.

Pole mõnda aega kirjutanud. Mõned seigad on vajanud settimist ja selgust iseeneses. Süsteemse inimesena olen ära õppinud, et aja möödudes asetuvad kõik detailid ja segadust tekitanud sündmused, tundmused oma pesadesse.... mu väärtushinnangute ja tõekspidamiste struktuuris. Alates kevadisest pööripäevast on mu ellu tulnud mitmeid uusi tuuli. Puhanguliselt. Teatud hetkedel suisa tornaado mõõtmeid omavana. Väga sügavale endasse vaadates, kätt südamele pannes - olen ikka seesama olend. Midagi põhjapanevalt muutunud  pole. Kas see tähendab seda, et "puhumas on õiged tuuled" ja "soodsad hoovused"? Kes teab, aeg annab arutust ja vastuse sellelegi. Ühte tunnen selgelt. Ei talu, kui mulle sisse sõidetakse uskumuste ja veendumustega... a la sinuga on asjad nii. Vanad mustrid. Valukeha. Tervendamist vajad jne jne jne. Miks ei saa mind võtta sellisena nagu olen? Liiga keeruline ja mõistetamatu olevat ... aga kas peab kõike lõpuni mõistma, tohterdama, abistama

Sume september üllatab mõnusalt. Augusti salapära jäi liig väheseks. Olen asine.  Vähemalt püüan. Väga hästi välja ei kuku :) Balletis otsustasin sel kuul vaid 1 x nädalas käia. Pole veel seda õiget rütmi sisse saanud. Küsimusi ja õhusolekuid on liiga palju ning pidasin targemaks jalad maas hoida. Töökoht vahetati välja. Ses mõttes, et enam ei pea laua taga istuma, saan seista. Vajutan vaid nuppu ja voila! laud kerkib vajalikule kõrgusele.  Vaheldusrikkamad kontoripäevad.  Kuigi, viimasel ajal saan laua taga üsna vähe aega veeta.  Suhtlemist ja ringikappamist on omajagu. Väiklust olen hakanud kohtama. Inimsuhetes just. Just täpselt sellist, mis Umberto Eco Foucault`i pendlis kirjeldatud... Inimese suutmatust mitteunustada. See paneb mind kahtlema... kõiges.  Enese järgmistes sammudes.  Ja endiselt -  mulle kohe üldse ei sobi esoteerika. eriti, kui seda peale surutakse. Vänge kraam. Nagu kanasõnnik.  Kas on võimalik, et usulised veendumused/tõekspid

Ärkasin täna öösel karjatusega - nägin hästi selgelt, et hoidsin süles rotti. Ebanormaalselt kogukat. Ta vaatas mulle anuvalt/lipitsevalt otsa ja sirutas end selili, et teda silitaksin või nii... Surusin vastikustunde maha ja puudutasin teda, mille peale ta end vongeldes mööda mu kleidi serva maha rabistas... See kõik oli nii selgesti tajutav. Õudne. Olen täheldanud, et kui arvan end armastavat.... tulevad öised painajad. Korduvate unenägudena. Justkui annaksid märku, et ma pole valmis. Ei oska. Võõrkeha. Seekordsele rotikujundile võib mistahes selgitusi otsida. Loodan, et tegu oli viimasel nädalal üleelatuga... kalli inimese sõbra lahkumine, tema katkiolekust tingitud sööstud kaosesse,  politsei kinnipidamine, auto mõlkimine, uued inimesed mu elus... Mitte taaskordne märk sellest, et armastust polegi olemas. Tugevamaks  ja puhtamaks tuleb saada. Seljatada kummaline äng.. nagu viirus , mis rotina sisse pugenud ... Lahkunud inimese sõnad mulle nädalapäevad enne... et mis ma tege

"...Heli oli enneM kui valgus..."  K. 24.08.2015 Nii on kirjas ühe raamatu tiitellehel. Kas see tähendab kõike või mitte midagi?

Käisime eile, päikeseloojangu aegu ühes sadamas, kuhu oli kirjutatud nimi, mis päris ja olemas olnud. Lihtsalt rajas miskit. Vormistas ära. Tegi, mitte ei lubanud. Midagi ehitada ja rajada on mõõtmatult raskem kui ... lõhkuda. Mõnesse meist on destruktiivsus sisseprogrammeeritud. Otsides vastuseid ...lõhkuda ennast ja teisi... uppudes iseenda kujutluspiltide sohu. Neisse, mida pole kunagi olemas olnud ja ei saagi olema. Jaks kaob hallisegusele ollusele, fb ja interneti "läbitöötamisele". Illusioon vaid. Silmamoondus. Tõega silmitsi seismine võtab tugevaimalgi põlve värisema. Aga see ON kangelastegu ... kui vähemalt soov ja püüe on olemas. Mitte vaid metatahe ja demoversioon - kellelegi midagi pseudotõestada. Siis pole elu asjatult elatud. Usun sedasi. Tõeni jõuda saab vaid üksi. Ei saa vastutust/otsustamist/süütunnet kellelegi veeretada. Kaela tuleb painutada, et enda sisse vaadata. Kangekaelsusega ei taha see õnnestuda... kui just akrobaadi võimeid pole..