Kõigest ja ei millestki

Suvi on suure saginaga käima läinud. Viimane postituski jääb kuutagusesse aega. Selle ajaga on palju vett merre voolanud. Viinud kaasa mu kalli Mozarti ... Üks aeg on taaskord otsa saanud. Ühest koplikriimustusest arenes kiiresti septiline artriit ning ühtäkki valikuid väga ei olnudki. Ta lahkus väga rahulikult, pea mu käte vahel. Hobune, kes oma sandielu elas täisväärtuslikult, kõike trotsides. Nii palju rõõmu ja sära argipäeva tuues. Jah, ma tean - tal oli meie juure väga hea elu. Parim, mis võimalik. Võib-olla ongi see minu elueesmärk? -  toetada niikaua kui võimalik. Fb sõpradele andsin 10.juunil teada: Mu hobu Mozart kappab nüüd vikerkaare taga.Õhuliselt, jõuliselt, kael kenus, valge lakk tuules lehvimas. Nii nagu vaid tema seda oskas. Lõppegu see arginädal kõigi aegade kauneima esitusega. Minu jaoks on siin niipalju Mozartit. Mõlemat.  Ja nagu Madli väga tabavalt ütles:Puhka rahus,härra kõige nunnum silmapööritaja.

Rabarberi-pisarakoogini me eile ei jõudnudki. Vaatasime kutsikate elurõõmsat keerlemist ühest aiaservast teise. "Minu arvates oled iseend kaotamas", resümeeris R, sõnastades  viimasel ajal maad võtnud tundmused. Keskendud liigselt tema porbleemidepuntra harutamisele ja teed end naeruväärseks. Sina oled ju hoopis teiselt tasandilt... kogu olek -  intellektuaalsus, erudeeritus, it, loodus, muusika... Miks lased endaga selliselt käituda? Tal on ju sarnane muster koguaeg - lillelaps, kes kohustused ja vastutuse lähedaste kanda jätab. Lugupidamatus läheduse vastu. Nii rääkis sõber. Mul on tohutult kahju, et see tõeks on osutunud. Olen uskunud ja silmad/kõrvad sulgenud... tõe eest. Küllap tema isegi. Elu aga ei oota. Tahab elamist,  mitte pidevat pendeldamist ühest rajaservast teise... Kui ajutise ohvrimeelsuse tulemuseks on õpitud abitus ja seda korduvalt,  siis ühel hetkel väsid. Suhtest saab kohustus. Kohustuse mittetäimisega kasvab süütunne. Vähemalt minu olen niimo

Ma vist kunagi, vanas blogis kirjutasin ... et minu jaoks ei ole "kurbuses midagi puhastavat". Kurbus on kurbus ja lein on lein. Kuulan nüüd mõnda aega oma kurbi lugusid, eemaldun kõigest ja ei millestki, tulen uuesti.  Jälle. Allolev lugulaul on mind nii mõnestki mõõnaperioodist üle vedanud. Sest saan ju väga hästi aru - pärisinimesed ja armastus on olemas. Tuleb nad vaid üles leida. Selleks tuleb lahti ja minna lasta neil, kes seda pole.

Homme teen! Kraabin kutsikate müramise üle elanud varred kokku ja   voila! Niiet, R. kui tuled, siis  - kas teeme koos või jõuan enne valmis. Isutab. Inspiratsiooni sain armsalt Soodomalt. Elu läheb edasi ja ükski s... kogemus ju tegelikult ei tapa. Kui oled ellujääja. Õpid ja tõded, ahsiisselliseid on ka ... Võtad teadmiseks lihtsalt. Kuidagi kerge hakkas pärast otsustamist. Sama kerge, kui päevatööst lahkumisel. Ilus suvi on ju ees! Minu suvi!!!

Ilus ja võimas! 16.05.2016 on üks mu elu meeldejäävamaid päevi. Puhas armastus. Seitse jalga vett Sulle kiilu alla, armas Tormilind.

Kodus on turvaline, Palju tegemist,ent mis siis! Siin tunnetan iga rakuga - olen vajalik, näen tänulikke pilke.  Seda on mulle vaja. Olen tasakaalus, sest nii mõningadki seigad on selginenud ning otsusteks kristalliseerunud. Nii vaikib müra ja näed olulist enda sees ja ümber. Isiklikus plaanis on sel nädalal olnud väga toredad hetked - wakeboardi treeningukaaslased on tõeliselt hoolivad ja lahedad. Viimasel korral oli trennis suisa 7 osalejat, mina ainuke õrnema soo esindaja. Palusin ise treenerilt luba, et tahan sillalt hüppega vette minna - jee!! õnnestus kohe esimesel korral. Ja väiksemaid ollie`sid proovisin, küll ilma obstaaklita,lihtsalt vees, ent ikkagi! Ja ühe pöörde kandadel kantides tegin ka ilma kukkumata ära. Seekord saime kõik vaid 2 tiiru teha, ent kuidagi mõnus fiiling oli. Endiste kolleegidega toimus eile õhtul Ülemiste Citys grilliõhtu. Valmistasin karulaugupestot, mässasin suisa 1,5 tundi et saada purgike iga korruse külmkappi. Pidasin tänukõne, tuli p

Tii-tiiii, see kevad tuli teisiti. ... Mõnusa soojalainega mai alguses. Viimati vist olid taolised maikuupäevad siis, kui Tartu levipäevad õitsesid. Vähemalt ma ei mäleta, et nii pikalt soe oleks. Kuldpruun olen igatahes, Eks Las Galletase päevitus anna oma osa, Hästi segane nädal oli va eelmine. Tundmused seinast-seina. Hõre olemine, mis kalli inimese poolt põhjustatud. Tema eksi kiri mulle. Kogu segapuder viis mind selleni, et toimisin ka ise halvasti. Ütlesin teravaid ja halbu sõnu. Oma emale. Kuigi... püüdsin endas hoida. Ikka partsatasin välja, Lumepalliefekt, aga -  ei ühtki õigustust halvale käitumisele. Tuleb peeglisse vaadata ja "rasket roppu tööd" vaatet nullist alustada. Õnneks oleme perekondlikult niiiiiiiii normaalsed inimesed, et kui vanematest lahkusin, itsitasime emaga kahekesi - nonäed, kus sai välku ja müristamist, õhk kohe puhtam. Paar hellitavat laksu tagumiku pihta mulle ja mina emale. Ja oligi jälle rahu maa peal. Eks teame, inimloomus ei muutu, ent