Kõigest ja ei millestki

On päevi, kus vahin tuimalt arvutiekraani, lootes leida vastuseid. Otsustamise pressing on mitmest suunast Tugevad sõnad. Reetur. Pettur. Truudusetu. Mõtete virvarr ja müra, emotsioonide ülekeemine. Pisarad... Iiveldavalt halb olek... deja vu . Ma olen seda kõike kunagi juba läbi elanud. Kas seekord on kuidagi teisiti? Justkui test - kas olen suuteline lahti laskma või mitte? Väärikamalt. Küpsemalt. Teadlikult edasi liikudes. Või. Andestamine. Teineteisemõistmine. Kõikjälleotsastpihta kuni sein on ees. Vana suppi üles ei soojenda, ütles mu reisikaaslane tagasiteel Saarelt. Kuklas trummeldab - armastus on tunne, mis ei ole püsiv. Pühendumine on püsiv. Kes meist ei otsiks pühendumist? Või on see liiga tüütu ja igav pikaajaliselt? Pigem armastada julgelt ja laastavalt?

Mu elu-eluke on teinud viimase kahe aasta jooksul läbi suured uperpallid.  Üks on kindel - värvid. Jah, palju kirjaid toone on juurde tulnud. Mulle, kes ma vaikselt juba vananemise- ja pensioniplaane pidasin. Surmamõtteid mõtlesin. Nüüd äkki... on kogu ilm mu ees lahti. Sõna otseses mõttes. Vabadustunne, mida purjetamisel tajud...see ongi vist see miski, mis pikamaapurjetajaid kitsukesi elamistingimusi trotsima paneb.  Kui võrratu tunne on üle pika aja maad näha!  Algselt vaid tajutav siluett vormumas puudeks, kaljunukkideks, majadeks, kirikuteks... Ja ma tahan kõike. Ahnelt. Tahan näha ilma ja inimesi... ümber palli tiir ei tundu enam üldse võimatu. Kirjutada tahan... lõpuks ometi oma unistuse täide viia. Lugu ja aeg on küps. Kõik nupud ja skeemid paika asetunud... 21.12.2016 täitub seikluse algusest 21 kuud. Ükskõik, mis ja kuidas elu edasi uperpallitab - olen tänulik värvide, sära ja nooruse eest...  Kõik see saabus koos Temaga.

Olen mõnda aega juba kodukäija. Tulin 21.novembri õhtul üle Helsinki ja mere. 8.oktoobril alanud elu pikim purjereis selleks korraks läbi. Võiksin ju öelda miskit pateetilist a la et mu elu pole enam kunagi endine. Aga ei ütle:) Vahepeal oli raske, aga ma ei olnud üksi ja tegelikult polnud üldse hullu. Ei kartnud kordagi. Merehaigeks ei jäänud. Mida veel eitada... Erilist koduigatsust ka ei olnud. Vaid 1 kord. Nüüd on järelemõtlemisaeg. Et kas minna tagasi või edasi. Edasiminejaid kohtasin lõppsadamas hulgi. Jõudsime sinna just sel ajal, kui paljud eurooplased Kariibidele suundumiseks soodsaid tuuli ootavad. Peamiselt paarid, pikamaapurjetajad. Ka vanapaarid. Nunnumeeter oli ikka väga põhjas. Pikamaapurjetajatega oli hea ja lihtne vestelda. Kõik oli selge. Lõputu siirus ja abivalmidus. Nullteesklust. Merel mänge ei mängita. Mu isekus ja mugavustsoon said hävitava löögi. Väga kiiresti õppisin rõõmustama väikeste asjade üle - puhtaks pestud nõud, ööp

Jaaa... niipalju on siiski eelnevate aastate rassimisest kasu, et saan endale lubada õlekõrsi. Tulin vahepeal merelt ära. Mulle meeldivad lapsed. Aga ma ei suuda hästi suhtuda olukorda, kus vanemad on sedavõrd isekad, et ei arvest teistega. Vaid iseenda tahtmistega. 1,8 aastase rinnalapse jaoks ei ole 1,5-2 ööpäevaseid sõite tegev purjajaht parim paik maailmas. Jah, võib ju rääkida, et lapsel on alati seal hea, kus on tema vanemad. Loomulikult. Nõus. Ent kui laps kõvahäälselt märku annb, et 2-3 m lainetav meri pole see koht, kus ta olla tahaks, siis ma tõesti ei mõista - miks? Ja kui jahis on veel rahvast ja vahepeal on kibe tööaeg, et saaks purjed vahetatud, märjad riided kuivatatud, söögid tehtud, nõud pestud ja seda kõike üürikesel kõikuval pinnasel, siis - EI. Mul on kiiks - vastutustunne ja ma ei oska ekstreemtingimustes seda jagada nii, et ise hoituks jääksin. Muretsen seal, kus pole minu mure :(   Lähen tagasi alles siis, kui ema lapsega maha läheb. See juhtub enne Bis

Eile saabus UK-st mu täitsa isiklik tutikas tormijope. Täna ostsin den Haagi pileti. Üks ots. Hoolimata sellest, et purjekas on Osmussaarel tormivangis juba mitu-mitu päeva. Aga hiljemalt homme starditakse Liepaja suunas... ilmateade lubab taganttuult. Üks vana kapten ütles nii, et merele võib minna siis, kui merd ei karda. Ma tõesti ei pelga. Merd. Pigem inimsuhteid ja piiratud liikumisvõimalust. Ka merehaigus on ületatav... kusjuures pole ju kindel, et seda üleüldse põen. Kihk minna, end ületada, uut ja põnevat kogeda - see on see, mis mind rähnipojana puu otsa ajab . Ja mu hingesugulase tõdemus, et hommikul sooja teki alla jäädes seiklusi suure tõenäosusega ei tule....  Ootamas on kuujagu spartalikke tingimusi, ootamatusi, rõõme ja ohte.  Nagu teel/reisilolijale kohane. Nagu elus ikka.

Otsisin youtube`ist täispikkuses filmi, ent kõik on keelualused. Mõningaid kohti siiski vaatasin ja vaagisin. Meistriteos, kahtlemata. Isegi algselt klišeelikuna tundunud kohad. Kusagil on olemas ka dvd ja tegelikult tahaksin tänase õhtupooliku mööda saada just seda filmi vaadates. Tunded... Usalduskriis. Armukadedus. Lähedustunne. Alandamine, haiget tegemine. Võimuvõitlus.  Slave to Love. Armastus, mis hukule määratud. Mitmekihiline... story in story in story ... nagu Polanskile kombeks. Torm tuleb. Lind istub hetkel tormivangis. Mind kiusab minevik. Mitte minu, ent tema oma. Materialiseerunud kujul, sõimates mind ussiks ja lõhestajaks ja miskit oli veel. Sellepärast, et keeldusin maksmast mineviku maja veearvet ja laste klassiraha jms. Uskumatu, ent tõsi. Oma tagasihoidliku eksistentsiga ja minevikust eemale hoidjana...nüüd siis niimoodi. Omast arust olen püüdnud mineviku poolt üle parda heidetud inimest maistesse rõõmudesse tagasi tuua, oleviku valu ja võlu tajuma... Ei tunne

Elan pika merereisi ettevalmistuse tuhinas. Närvid on kõigil pingul, sest nagu ikka  - napib raha, et kõike hädavajalikku hankida. Navigatsiooniseadmed, turvavarustus, uued koid, kaasavõetav varustus + kaimaksud, kütus reisil olles. Ent inimkätest ja teadmusest on puudus. Ütleme nii, et paar päeva tagasi prahvatas vimm, mis kogunend salaja :) Vanamoodi enam edasi ei saanud ja ma pidin teatud küsimused meeskonnale esitama.  Nojah, konfliktijuhtimise koolitusest oli sedavõrd kasu, et mingil hetkel taandusin vaidlustest. Aga seda rohkem valutasin hinge omaette. Täiskuu ka. Uni kadus vähemalt üheks ööks ja nii magasin 1,2 kuud oodatud eriarsti külastuse sisse. Kui kõik ikkagi peaks õnnestuma, tähendab see vähemalt minu jaoks 30-päevast purjereisi. Võib-olla ehk isegi veel pikemat. Kui mitte, tuleb see ükskord niikuinii.