Kõigest ja ei millestki

Rääkisime eile... selgus et viibime mõlemad letargilises olekus. Erinevad esoteerilised koolkonnad väidavad, et ajutine raskustunne on põhjustatud seetõttu... et oleme sammumas murrangulisse ajajärku, mil meie DNA-d ümberhäälestatud saavad. Just nüüd,  sel kevadel, ärkamisajal. Sarnaseid lubadusi mäletan ka millenniumist. Aga kas pole mitte kõik üsna sama?  Oma põhiolemuselt. Minu ajutise maaslamamise üheks põhjuseks on omakasupüüdlikkus. Kuigi... kõik on ju nii klassikaline - luik/vähk/haug-tüüpi kooslused ei püsi. Eriti ärikooslused. Aga mina olin ikkagi juba jõudnud uskuma hakata "sõpruskonda". Et missioon või nii. Nii nagu targemad inimesed on hoiatanud väga entusiastlike inimeste eest, tuleb vist valiv olla ka ülimalt püüdlike inimeste suhtes. Eriti, kui nende püüdlikkus omakasuni viib. See on nii närune ja tüütu "avastus", mis paneb kõiki näruselt tundma.   Nojah, ja nüüd ma vaevlen siin... vaatet 3-ndat päeva jalutuna. Tujutuna. Maaslamajana. K

Messangeris küsisin pojalt:  Hei! Kuule, selline küsimus, et kuidas oli nende prantsuse munkade? muusikaline koondnimetus? Need, kes loovad muusikat planeetidele, tähtedele...? -  - Ma ei tea mis munkasid sa mõtled.. harmonic choir vist?  - Jah, just neid ma otsisin.

Tagasi lennates lugesin Paradiisist . Õigupoolest alustasin juba mõned päevad varem, kui oli kliendisõit ja mina maha otsustasin jääda. Pikutasin ühe suvalise hotelli basseiniäärses ja lugesin... kuniks jaksasin. Mu oma paradiisi oli seal peaaegu igas lõigus. Kuidagi ikkagi isaga seotud. Miskipärast palju miinusmärgilisi sündmusi. Või olen hetkel kaotanud võime rõõmsat ja toniseerivat näha? Ometi, kui pilte vaadata - olen pea igale poole suu kõrvuni jäädvustunud.  Aga tegelikult....jõudu pole.  Lihtsalt päevast päeva olemine. Inimesed muutuvad ruttu tüütavaks. Kahjuks ei olnud Saarel eriti võimalust omaette olemiseks. Siin samuti mitte. Mistõttu pole miski ka meeltmööda. Mõtted ei leia asu, et kuidas edasi. Õigemini - miks? Kõik tundub tühi ja hall.  Praegu olen peaasjalikult maganud. Peaaegu keskpäevani välja. Ei taha midagi ega kedagi. Ema juurde minek ehk parandab. ...Aga kas kohtadega pole nagu inimestega? Et neid on ju palju, kes on ilusad ja ken

Hõre olemine. Õnneks on Tema olemas ja toeks. Koos saame  isegi naerda ja üleüldse on kerge ja õhuline. Nii hea on soojust tunda... pärast külma, tardolekut. Kust elusäde lahkunud. Olen praegu talus talitamas.  Saan kutsude ja hopsidega toimetustest palju-palju jõudu ja energiat. Ükspäev käisime Tema ja tüdrukutega isegi tuhamäel jalga soojaks sõitmas. Tema ja üks pliks lauaga ja mina teisega suuskadega. Tüdrukutele oli see esimene kord taolise alaga kokku puutuda. Elevust jagus. Hirmu ka, sest läksime ikka kohe tõstukiga tippu, kust siis vaja alla tulema hakata. Aga mõlemad sirtsud said hirmust võitu. Läbi lörtsisaju tagasi tulles olime kõik väsinud, ent õnnelikud. Minul ka vaid tuul kõrvade vahel vihisemas. Seda oli vaja... Teen täna kirjatööd, hubane pannkoogihommik selja taga.  Luban endale aeg-ajalt puhkehetki.  Mõned asjad on klaariks saanud. Näiteks see, et ülejäänud elu hoian end soojuse ligi. Ei otsi seda enam sealt, kus seda pole. Nende juurest

Kõik me kõnelused on täidetud Taaduga. Selline tunne on, et ta on ikka haiglas... raske küll, ent teadmine, et ta tuleb tagasi.  Kui kohalikke inimesi kohtame, siis kõik meenutavad kui tore mees ta oli. Käisime emaga ujulas ja saunas. Hästi puhas ja meeldiv paik. Natuke kooliaegset mälestust ka helesiniste kahhelplaatide näol. Basseinivesi  5+ puhtusega. Kõik ühiskasutatavad ruumid samuti, Tegin lõdvestavat ujumist miski veerandtunni jagu -mõõõõõõnus! Peaka hüppamine lõi vere ringi käima. Emale ka väga meeldis. Kindlasti lähme veel. Täna saan jälle teha midagi, mida pole pikka aega teinud! Siuh! Säuh! Poodi :)

Tänane lumevalgus saab lisa. Ennelõunast saati sajab pehmet valget lund. Emaga vestlesime. Kõik ümbritsev ju meenutab Taadut. Leidsime, et paljuski oli isa meie praeguse tervishoiusüsteemi ohver. Kõik võinuks lõppeda teisiti. Mõned väärtuslikud aastad juures... Lõppude-lõpuks oli isa täiselujõus kogu suve ja takkapihta veel sügiselgi. Käis ühest uuringust teise oma kõhuvalule põhjust otsimas. Isegi haiglas oli paar päeva novembri alguses... Leiuta. Kõige olulisemat uuringut ei jõudnudki ära oodata, ka tasuliste uuringute järjekord ulatus järgmisse aastasse. Valutas... ja ta kannatas. Pettumus ja usalduse kaotus. Ema toidulauale on  nüüdseks siginenud aluseline vesi . Ise olen oma toitumisharjumusi ammu muutnud. Ent lisaks püüan oluliselt vähendada apteekides müüdava tarbimist. Mõtlemine. Liikumine. Õigete inimeste lähedus. Usun nende kolme  tervendavasse koosmõjusse. Ema palus mul täna hommikul ahjupuid pisut peenemaks lõhkuda. Et ma võtaksin väiksema kirve, mitte

Taas on tulnud õige mitu "ma pean"   kohustust. Egas selles miskit halba ole  - vast isegi hea, et mu päevadel mingi raam praegu. Ei lase ära libiseda. Emaga särtsume vahepeal, sest lein teeb inimese ülitundlikuks absoluutselt kõige suhtes. Ka see on omamoodi hea. Pole nullsignaali ohtu. Käisin eile ujumas... kohalik veepark on 20 min sõidukaugusel. Vahepeal puhkasin... ja kohe meenus, kuidas isaga üle järv ujusime. Võidu :) Hommikuti puhastan puusöega hambaid. Ema õpetas - ütles, et mu hambad on kuidagi kollakamaks läinud. Pingutan. 14.01 oli NO99-s üks mu lemmikfilme . Siiani puudutab. Triloogia parim osa.