Kõigest ja ei millestki

Jooksmises on käsil 4.nädal. Hoolimata sellest, et olen saanud seljalihases (see, mis abaluu taga) närvipõletiku. Teen läbi Diclaci süstikuuri. Liigutamine ja võimlemine on hea igatahes. Usun sellesse. Otsin võimalusi ka ujumiseks, sest vesi mõjub alati hästi. Vähemalt mulle. 4.jooksunädala algus oli kuidagi raske, ma ei kuulnud klappidest läbi muusika (miski chill.out.brain ) käsklust stop walking  ja niimoodi jooksin kaks etappi järjest. Pulss läks ilmselt liiga üles ja enesetunne kehvapoolseks.  Läbimata veel planeeritud reisi Hispaania lõunaossa ,unistan juba teisest .  Mul täitub järgmise aasta esimestel kuudel maagiline 50. Olen püüdnud meenutada, millised olid mu vanemad samas eas. Mäletatavasti ikka väga kodulembesed. Töö ja kodu ning esimene lapselaps. Uus roll, milles nad vist end väga vaimustunult ei tundnud. Mu perel ei olnud pealinnas alalist elupaika, oma kodu ja nii olid kõik sundseisus - olin neil "kaelapeal" ja vahepeal ka ämma-äia juures, teises Eesti

Mu tomatitaimed on sel aastal eriti saagirohked. Püüdsin neid kasvatada Taadu sõnade järgi - murdsin ladvad siis, kui 3-4 õiekobarat.  Efekt oli silmaga näha juba paari päeva pärast. Taimed muutusid seejärel tugevamaks. Nüüd olen saanud tomateid suisa jagada. ... ja eile istusime kamina ees ning otsustasime, et kellelgi võõral pole kodusse asja. Kuniks siin elame.  ....Viimstel nädalatel olen tundnud kahjutunnet , et "kärnaärni aeg" on möödas.  Lihtsad inimesed ja huumor on asendunud näotute ja mittemidagiütlevatega. Õhtupoolik võõras linnas... hämaruse saabumise ja tulede süütamise aeg. (Kodu)igatsus, mis valdab kui kardinatagust näed. Vaid seda tahtsingi öelda.

Juba eile õhtust saadik mühiseb tuul kodumetsas ja ümbruses. Täna hommikul oli köögis kõledavõitu ja otsustasin sügisese kütteperioodi avada. Klotside ja lauajuppide abil, mis vanast terrassist järgi jäänud. Süütasin tule  pliidi alla ja kamnasse. Paari hetkega levis ruumides hubane soojus. Ei teagi, miks.... ent viimasel ajal on mul Eestis kuidagi külm. Mitte üldse ilmastiku pärast. Inimesed on kuidagi külmad ja kõledad. Nagu õhksoojus-pumbad. Ajutist soojust-eraldavad. Stand-alone režiimil. Tsentraalne küttesüsteem lahvatab vaid ekstreemsetes olukordades nagu laulupidu, ruja kokkutulek, matused. Jooksen, et sooja saada. Kolmas nädal. Eile tundsin esimest korda, et käsklus "stop walking" tuli liiga vara. Oleksin meelsasti veel jooksnud. Võimlen enne ja pärast. Eile võttis fb-s ühendust balletikaaslane ja meelitas tänavu hoopis barret-trenni. Kuna olen stange-usku, s.t mulle väga meeldivad kõik stange ääres tehtavad harjutused ja vähemmeeldivad tantsulised, hüpe

Sinu kirjutised kõnetasid ja mõjutasid mind... olema tubli, julge, täitma oma unistusi... leidma elumõtte.  Sina virtuaalselt ja K. päriselt tulite mu ellu "õigel ajal", siis... kui aeg oli muudatusteks küps.   Sinu kunagine postitus "Lahtihüpe"  inspireeris sedavõrd, et ühel päeval tundsin ka endas jõudu ning kirge teha seda, mida hing ihkab. Su kaukade-armastus, sügav kiindumus looduse ja kõige elava vastu.... sel on määratud kesta.  Sind ei unustata. Armastus on tugevam kui surm . Puhkan Su loodud aias...ikka. Kerget lendu ja lendlemist Sulle, armas hing!

Tänavu saabus tüdimus peaaegu samaaegselt.  Temal mõned päevad hiljem.   Veinist ja uimast, mis aega veetleb, ent doosi ehk klaasikese lahtudes enesehaletsusse või muusse energiat nõudvasse tegevusse langetab. Tema auks peab ütlema, et võrreldes eelmiste suvedega on tarbimisoskus ja aktiivsus kõvasti paranenud. Igal juhul... nüüd püüame mõlemad 0-tolerantsi hoida, teineteist toetades.  Otsustasime ka, et veedame iga päev vähemalt 1 tunni värskes õhus, aktiivselt liikudes. Tagasi tulnud päikesepaiste on lubatud tundi kõvasti pikendanud. Viimastel päevadel olemegi koos ratastega ilma avastamas käinud, rannas jalutanud, rulluisutanud ja.... JOOKSNUD. Avastasime mõnusa Tädu jooksuraja Viimsis. Hea tõdeda, et oleme oma füüsilise vormiga enam-vähem samal maal, mis jooksmisse puutub. Talle pole see ka kunagi "istunud", niiet avastame mõlemad ja ei jõua äppi ära kiita. Ise tundsin, et 4.päev oli kuidagi raske. Olin eelmisel õhtul üle pika aja rullitamas käinu

Varsti saab 1 aasta täis Loud Hailer`i ilmumisest. Mäletatavasti ostsin plaadi Amsterdamist, teel Linnule, et teha kaasa elu suurim seiklus. Oli ikka õige mitmed korrad plaadimasinas, kajas keset laintemüha.   

See on tegelikult vana teema ja olen sellest vist kunagi ka blogisenud, hetkel ei malda otsida. Ebakindluse antonüümiks  on enesekindlus. Vist. Näed, juba kahtlengi... ja kahtlen paljus. Päike tõuseb ikka, see vast kindlamast kindlam... kuigi, kes teab. Ebakindlusesse suhtub meinstriimi-inimene põlglikult, justkui oleks tegemist mingi puudega. Enesekindlad inimesed on parimad parimate seas - nende päralt on võit ja tulevik, seda püütakse ühiskondlikul tasandil levitada, süstida. Eks karjääriredelil tõusmiseks, töises ilmas see ongi vajalik. Kes siis ikka muidu kogu  vajaliku töö ära teeb? Ebakindel inimene ehk üldse kahtleb karjääri jms vajalikkuses... Viimasel ajal on paar (mulle peaaegu võõrast) inimest minu x-otsuseid või y-käitumisviisi kommenteerinud ebakindluseks. Küllap nad teavad ja neil on kahtlemata õigus. Lahendust otsides olen tõesti  ebakindel, eales ju ei tea - milline teeots see va õige on. Enesekindlust (just seda kivist hoonet, kuhu varju pugeda!) ei paista k