Kõigest ja ei millestki

Need, kel konto FB-s teavad, et seal saab vahest lõbusaid mänge mängida. Elutõdede ja pooltõdedega. Ilusate valedega. Enamik neist seotud muidugi ka isikuandmete jätmisega kusagile... kellelegi. Aga kui see mingit tähtsust ei oma, siis miks mitte? Las olla data mining mootoritel algoritmike, mille mustrit "pureda"....

Orkaani südames on vaikus. Nii ongi - kui Irma möllamist windy.com vahendusel jälgisime tuvastasime sama.  Nagu oleks vaakum.  Tühjus. Vaikus. Śūnyatā . Mööduva suve jooksul on mitmeid sündmusi, mis on sisemuses mässu tõstnud nii, et emotsioonide tulvavesi üle ääre. Mõistmine, et tühjus oma meeletus ilus on kohal. Tunnete vaakum.   Selleks, et uuesti armastama õppida, tuleb emotsionaalselt surra .   Teadlik valik.  Õnnelikkus on õpitav.  Tahet on vaid vaja.  Käisime hingesõbraga jaapani aias.  Mul oli alguses tohutult raske rääkida. Tundusin endale kohutavalt valjuhäälse ja seosetu jutuvestjana. Kuidagi rabe ja raske olemine, mis pisitasa hajuma hakkas. Nägime oravat, vilkalt asjatamas.  Tema teadis, et oravad unustavad kogutud saagi peidukohad. Mäletavad neist vaid paari viimast. Nii on ta mõistetud varuma terve suve... orav rattas . Russalka juures liival pikutades tekkis mul täielik sõnade sulg - ühtpidi tahtsin oma ängi ja hädamere kõik lahti rääkida ( me ei o

Pühapäeva veetsime metsas ja rabas. Tegelikult ma ju olen. Metsainimene, või Metsapiiga nagu mind mõniteist aastat tagasi ristiti. NB! Mitte segi ajada Metsapiigaga, keda Merca oma sõnumis siunab. Ei ole seda pattu teinud, et ööviiuleid korjanud ja saatiks veel pilte postitanud. Mul hakkab metsas alati hea. Nii ka eile. Pika päeva lõpuks olin ikka täitsa transis. Tänasin kõikide andide eest...see tuleb kuidagi iseeneslikult mu seest. Nägin isa õpetatud märke ja tundsin kurbust, et tal tänavusügisene käik ära jääb. Meenus esmakordne käik päris-sohu -  sellisesse, kus laugastel katteks petlikud samblikumättad. Vist naabritüdrukuga (täpselt ei mäleta) hüppasime mättalt mättale ja kogesin ka tunnet, kui mättast mööda hüppasin. Säärik jäi tihkelt laukasse kinni ning tundsin end vajuvat järjest sügavamale. Säärik tuli korraks jalast, kui end välja püüdsin tõmmata. Õudne ja samas põnev. Sama tunne meenus eilegi kui rabamaastikku imetlesin. K. uuris, et mis mind raba juures nii köidab

Sügisvihmade aeg on alanud. Suvi on möödunud nagu unenägu.. üks viiv.  Kuidagi nukker olemine. Tajun, et mitmed tunnevad sama. Suve lõpp ja sügisvihmade algus toob ikka korraks esile elu kordumatuse ja kaduvuse ängi. Pistan rinda oma üleminekueast? tulenevate meeleoludega. Blogi lugemine mõjub ses mõttes hästi, et eelnevatel aastatel on enam-vähem samal ajal sama "kass".  Tema ikka püüab... meeleolu ülevalt hoida. Rõõmu üles leida. Vahepeal tundubki kõik laabuvat - näen päikeseloojangu kaunidust, tunnen heameelt, et rulluiskudel seisan-vuhisen ja seentest, mis üheskoos metsast leitud, purkidesse hoidistatud... Aga. Jah. Kõik ikka vaevab vahepeal. Iivelduseni.  Tunne, et kõik teised on head.  Süütunne, et mina olen halb? Konfliktne, mõistmatu ja lammutaja-lahmija? Kass, kes kõnnib omapead? Vahest tundub, et ma ei saagi eales endast üle.... sest. Nii valus on.  Et seda vähem tunda, siis ma pean tegutsema.  Mida vähem ollakse lähedal, seda vähem on ka ko

Jooksmises on käsil 4.nädal. Hoolimata sellest, et olen saanud seljalihases (see, mis abaluu taga) närvipõletiku. Teen läbi Diclaci süstikuuri. Liigutamine ja võimlemine on hea igatahes. Usun sellesse. Otsin võimalusi ka ujumiseks, sest vesi mõjub alati hästi. Vähemalt mulle. 4.jooksunädala algus oli kuidagi raske, ma ei kuulnud klappidest läbi muusika (miski chill.out.brain ) käsklust stop walking  ja niimoodi jooksin kaks etappi järjest. Pulss läks ilmselt liiga üles ja enesetunne kehvapoolseks.  Läbimata veel planeeritud reisi Hispaania lõunaossa ,unistan juba teisest .  Mul täitub järgmise aasta esimestel kuudel maagiline 50. Olen püüdnud meenutada, millised olid mu vanemad samas eas. Mäletatavasti ikka väga kodulembesed. Töö ja kodu ning esimene lapselaps. Uus roll, milles nad vist end väga vaimustunult ei tundnud. Mu perel ei olnud pealinnas alalist elupaika, oma kodu ja nii olid kõik sundseisus - olin neil "kaelapeal" ja vahepeal ka ämma-äia juures, teises Eesti

Mu tomatitaimed on sel aastal eriti saagirohked. Püüdsin neid kasvatada Taadu sõnade järgi - murdsin ladvad siis, kui 3-4 õiekobarat.  Efekt oli silmaga näha juba paari päeva pärast. Taimed muutusid seejärel tugevamaks. Nüüd olen saanud tomateid suisa jagada. ... ja eile istusime kamina ees ning otsustasime, et kellelgi võõral pole kodusse asja. Kuniks siin elame.  ....Viimstel nädalatel olen tundnud kahjutunnet , et "kärnaärni aeg" on möödas.  Lihtsad inimesed ja huumor on asendunud näotute ja mittemidagiütlevatega. Õhtupoolik võõras linnas... hämaruse saabumise ja tulede süütamise aeg. (Kodu)igatsus, mis valdab kui kardinatagust näed. Vaid seda tahtsingi öelda.

Juba eile õhtust saadik mühiseb tuul kodumetsas ja ümbruses. Täna hommikul oli köögis kõledavõitu ja otsustasin sügisese kütteperioodi avada. Klotside ja lauajuppide abil, mis vanast terrassist järgi jäänud. Süütasin tule  pliidi alla ja kamnasse. Paari hetkega levis ruumides hubane soojus. Ei teagi, miks.... ent viimasel ajal on mul Eestis kuidagi külm. Mitte üldse ilmastiku pärast. Inimesed on kuidagi külmad ja kõledad. Nagu õhksoojus-pumbad. Ajutist soojust-eraldavad. Stand-alone režiimil. Tsentraalne küttesüsteem lahvatab vaid ekstreemsetes olukordades nagu laulupidu, ruja kokkutulek, matused. Jooksen, et sooja saada. Kolmas nädal. Eile tundsin esimest korda, et käsklus "stop walking" tuli liiga vara. Oleksin meelsasti veel jooksnud. Võimlen enne ja pärast. Eile võttis fb-s ühendust balletikaaslane ja meelitas tänavu hoopis barret-trenni. Kuna olen stange-usku, s.t mulle väga meeldivad kõik stange ääres tehtavad harjutused ja vähemmeeldivad tantsulised, hüpe