Skip to main content

Posts

Kodumaa sünnipäev

"Mida inimene tahab?" Tõde ja õigust? Armastuse järgi ei söandaks mitte keegi küsimärki panna. Vist. Vähemalt loodan, et veel on "mitte keegid" olemas. Et infantiilsuse  ja tehnoloogia lõplik võidukäik pole veel toimunud. Et jätkuks südametunnistust ja küpsust! Viivi Luik "Sõjast ja rahust" (Ööülikool)

Manitsemisest*

Mul on Eestis hea elada. Eesti loodus on imeline. Eesti keel on rikkaim keel, milles end väljendada suudan. Aga. Üks ebameeldivaimaid ilminguid Eesti ühskonnas on manitsev hoiak oma liikmete suhtes. Nõustun, et olen tundlikuma (sotsiaalse) närviga, kui tavaliselt kombeks. Ent järjest enam käib pinda see moraliseeriv ja kergelt ähvardav alatoon, millega riigiemad ja -isad, tähtsad ametnikud ja ametiasutused, meedia jms "jõulised institutsioonid" mind kui lihtsat inimest kõnetavad. Las ma seletan. Kõikvõimalikud "aastapäevakõned", "arvamusliidrite" kolumnid ja sõnavõtud, tekstid arvetel ja lepingutel, teenusepakkujate selgitused garantiijuhtumi omavastutusest, kõikvõimalikud "hiljemalt...." tähtajad jms, kus otseselt või kaudselt näpuga viibutatakse - see tekitab surutist ja vahest isegi füüsiliselt kehva enesetunnet. Rollid jäävad külge - moralist, kest teab täpselt, kuidas õige ja peab. Alandlik alam - manitsetav. Paraku on nii, et see i

... ja lihased embavad luid

Jätkan ka sellel aastal. Õigupoolest, tegin taas algust läinud aasta augustis, mil sirutusvajadus ja igatsus balletitundide järgi võitu sai. Surusin maha kehvapoolse füüsilise vormi (kannatan käelihaste närvipõletike all), pisitasa hinge pugeva raske- ja kurvameelsuse ning mugavustunde ning otsisin üles trikood, sussid ... ning püüan vähemalt kahel korral nädalas jõuda neljandale korrusele, et varvastele tõusta. Uskumatu, ent ligi kuuajalise taastreenimise järel kadusid kaelakangus, nimetet närvipõletik ja kirgastus ka vaim (vähem aega lollustele ja tühja-tähjale mõelda, eks ta ole). Nüüd on nii, et kohutavalt tühi tunne on, kui pole 2 nädalat järgimööda tundidesse jõudnud. Tean juba, et lihas "jahtub" väga ruttu maha. Igatahes olen võtnud nõuks pikalt kiinduda ja jätkata kuniks vähegi võimalust. Meid, keda normaalsed inimesed passi soovitaks vaadata, käib balletitundides omajagu. Vist isegi üsna võrdselt noortega. Tekitab sooja, vandeseltslasliku tunde... Mu lemmikõp

Koidutäht ja kuuvarjutus juhatavad aasta sisse

Pealkiri on laenatud "Maalehest" (Laurits Leedjärv), sest täpselt nii on ja jääb aegade lõpuni. Tähti vahin järjest enam - sai pikal merereisil harjumuseks. Viimati imetlesin tähistaevast paar päeva tagasi, kui läbi suvekopli, kohati puusadeni ulatuva lume sumasin, et metskitsedele (neid on tänavu rohkelt) hobuste talvemoonast näpistatud kraami viia. Väsisin ja viskasin end selipidi lumme, tähed ümber siramas. Kui vaikne ja hea! Külmumise surm pidavat üks kauneimaid olema. Maailm on vahepeal hulluks läinud... Võib-olla see tundub nii vaid mulle ja põlvkonnale. Me ju vananemas. Ilmselt ka surmapelglikumad kui mõni teine generatsioon. Meile kõigile on lihtsalt hakanud koitma tõsiasi, et õppimise, töölkäimise ja laste kasvatamise kõrval on miskit veel. Kui Tõnu Aav'a uskuda - t ema nimelt väitis Maalehele (jälle!-on ikka üks tark leht!) antud intervjuus, et ei karda ENAM surma. Et kunagi kartis ja arutles lähedaste sõpradega sel teemal. Aga nüüd ammu enam ei mõtle se

Ajajärk

Kõigest ja millestki blogis on pikk vaikus olnud. Mitmeid kortsus mustandeid, tõsi küll, on avaldamata postitustesse tekkinud. Las jäädagi. Mõni vaid pealkirjaga ( näiteks "Sõnad"). Ikkagi. Ikkagi. Pagana hea on oma blogis hetki tagasi võttes sammuda. Kõik meenub . Sestap ikka kirjutan...kui aeg on küps. Vaikimise ajal on palju ja tegelikult mitte midagi on juhtunud. Nagu mõttekaaslasega tänases telefonivestluses tõdesime - mõtete ja tegude vool ilma et midagi pidama jääks. Telg on paigas. See on kõige olulisem, elujanu on endine. Elurõõmuga on nagu on. Lahkumiste koormaga pöördvõrdelises sõltuvuses. Praegune ajajärk on valmistumine. Millekski, mida ei tea-tunne, ent on vääramatu jõuga tulemas. See "vääramatu jõud"ei tekita hirmu ega ahastust, vaid mingit kummalist tülpimust-tüdimust-huvipuudust. Vahest kohe nii võimsalt, et tahaks kõiki ja kõike süüdistada ning kaasa tõmmata va kõikse"eimillegi" eest. Et seejärel süüdlaslikult mõista - kõik tee

Jõuan veel!

Aasta viimane päev kujunes nii, et jõuangi veel ühe postituse teha. Sellise, mis aasta kokku võtab. Kummaline aasta.  Ilu ja valu. Magusat ja kohutavat. Sellist, millest tead ... et lõputa. Ometi tunnen end kuidagi terviklikumana kui eales varem.  Olen rohkem "ei" öelnud.  Suhetele, mis toimisid imehästi paberil ja sõnades, ent päriselus mitte. Facebooki tuhat emoticoni ja laiki ei asenda eales seda, mis päriselt toimub. Õppisin vahet tegema pärissõprade ja facebooki omadel. Et armastuse väljendamisel on tuhat keelt ja võib olla nii, et "...tuhande esimest lihtsalt ei mõisteta, ei mõisteta...".  Uskumatu ja triviaalne, ent arusaam jõudis minuni viivitusega. Mu ilusaimaid hetked on olnud koos mu lähedastega. Emaga. Temaga. Venna perega. Linnu meremeestega. Täna õhtulgi pole ma üksi, vaid vennapojaga, 11.a. noor. Tema värske ja eluterve maailmapilt on mu haigetsaanud hingele palsam... Mu valusaimad hetked on samuti seotud lähedastega. Kuid

2017 viimane?

Tänavuse aasta suurim avastus on "näilisus".  Kui looduses liigun, siis olen mitmed korrad kogenud " deja vu "`d, n.ö rohujuuretasandil.  Mis ju tegelikult peaks võimatu olema.  Sest kõik peaks olema ju muutumises.  - Kui puhub tuul, siis on lehtede liikumine kordumatu.  -  Kui tibutab vihma, peaksid piiskadest moodustuma eriilmelised keed, tilgad. Samblasse või lumekirmesse vajutatud jäljedki ju alati teise nurga või kujuga. Päikesest joonistuvad puude ja põõsaste varjud, sõltuvalt kellaajast - ikka erinevad. Aga pildid on hakanud korduma. Või ei suuda ma enam näha. Võib-olla on asi selles, et sammun enamasti üht-sama trajektoori. Koos kaukadega. Juba viisteist aastat. Otsides märke ja märguandeid. Tõde.  ...tõene teadmine on verifitseeritav ehk kontrollitav. Maailm, milles me elame, on tegelik, sõltumata sellest, kas keegi subjektina seda maailma tunnetab või mitte. Näiteks Maa eksistents on täiesti võimalik ilma inimliigita ja tähistaevas Maa kohal jääb